Naised on nagu õunad puul. Parimad on ladvas. Mehed tihti ei roni sinna latva, kuna kardavad kukkuda ja seeläbi haiget saada. Nad pigem võtavad mahakukkunud õunad, mis ei ole alati kõige halvemad, kuid samas ka mitte parimad. Lihtsalt... Keskpärased. Või ... ehk pigem harjumuspärased. Tuttavlikud. Seega need õunad, kes on seal üleval, päikese käes, arvavad, et neil on midagi viga. Et nad ei ole piisavalt head. Või ehk on liiga head? On see üldse võimalik? Olla liiga hea? Ei, nad on head. Aga lihtsalt ... Kergem on loobuda ja oma hirmudele alla anda. Ja kui nendeni ei küündita, siis ei näha ka rohkem vaeva. Lihtsalt tuleb oodata. Seda õiget. Kes tunneb ja teab, et vahel tasub oma hirmudele vastu astuda ja ronida. Jättes maha need maapinnal olevad õunad. Isegi kui sa oled mõned neist üles noppinud. Vahel tasub võtta see risk ja minna... Ladva poole. Kartmata kukkuda. Või isegi kui kukud oksa või paari võrra allapoole, siis tasub uuesti proovida. Mitte nii kergelt alla anda...