Vaatan ennast peeglist ja ainus mõte, mis tekib: sa pead olema tark ,kuna pole ilus. Samas mehe ilu!! Tegelikult ei saa eitada kõik, mis on ilus, ongi ilus. Vaatad ja kadestad kuidas loodus küll on mõnega vaeva näinud. Mina võiks küll looduse peale solvunud olla, samas ega ma ise ka just teab mis palju pole parandada üritanud.

Vahel tuleb mul ette selliseid periood, kus ma vahin mehi ja jumala eest mehed on ilusad. Kõik on ilus, kuidas töötavad, kuidas räägivad kohe kõik mis seostub meestega. Sellisel perioodil peaegu alti on olemas isend, kes lajatab ikka midagi lolli ja toob tagasi pilvedelt maa peale. Neile viimastele, peaks ütlema, õnneks olete olemas, muidu kaoks pind täielikut jalgade alt.

Kes see sisusse ikka viitsib süveneda, pole tavaliselt aegagi selleks! Mis siis saab kui ma ikkagi polegi tark?

Peab vist alustama sellest, et mingit kooselu ma mehega ei taha, kuigi alljärgnev võib paista selliselt!:-) Tegelikult, ka abielumehel on mind võimalik ärarääkida. Sest tundub, et see ongi üks tõsiselt võetavamaid mehetüüpe. Pealegi olen ju ise ka! Tuleb suhelda! Kohtumise arutelu oleks kah juba piisavalt põnevust pakkuv.Kui varem olime paar,siis nüüd tuli teha muudatus kohtun mehega mina ja üksi!

Olen mõtelnud kooselule mehega. Puht praktilistel kaalutlustel oleks see igati mõistlik otsus. Lapsi ma ju ei taha.Mul on juba lapsed olemas. Külmkappi kolida oleks kordades vähem organiseerimist, kui elukaaslaseks on mees. Tegelikult on see ikka puht selline mõte mida ma realiseerida ei taha.Mõttel ju pole viga! Päriset ma vist selles olukorras toime ei tuleks.

Aga muretsema paneb see idee mind küll,aga mis siis saab kui läheb nii nagu ma just arutlesin!.Pigem küll muretsema paneb,kuidas siis saab olema. Ma ju ei tea, kuidas siis kõik olema saab. . Pole ju mingit kogemust ja kõik tuttavad on kuidagi nö "normaalsed".Pole kellegilt ka nõu küsida. Millega ma siis kokku puutun? Ühiskondlik surve, kodus kõik muutub.

Selle tutvumisega siin on veel üks "murekoht" Mis siis saab kui tekkib armastus. Armastus ju ei vali sugu ega aega lihtsalt lajatab ja on olemas. Armastust ma kardan, see on üsna suur ettevõtmine ja pinge. Kas ma viitsiks vaeva näha? Toetava kaaslasega oleks kõik võimalik isegi armastus.

Seks on ju ikka inimesele julm. Mitte ainult inimsele, ka taimed. Meie saame taimede seksist allergia. Mõelge, mis on tegelikut õietolm :-) seda "õietolmu" olen ka mina võimeline suurema rõõmuga jagama, õnneks veel ei tolma. Seks on nagu narkomaanija, lihtsalt hakkab külge. Seod ennast algul pisitasa väikeste kogustega kuni oled kaelani sees. Hiljem peaaegu võimatu vabaneda. Muidugi kui just midagi väga erilist ei tee sellesk,et vabaneda. Kunagi lootsin saan vanaks, küll läheb üle. Nüüd võin kinnitada, ajaga pole mitte midagi muutunud. Arstile ka ei julge rääkida! Kuigi kõik nagu käiks läbi alakehas on kõik hoopis peas, aju on selles osas nõrk lüli. Loodus sunnib ju liigisäilimise eesmärgil aina paljunema. Kuigi loodust on julmalt juba tänaseks hetkeks alt veetud,see liik paljuneb ikka kohutava entusiasmiga.Samas mina oma tegevusega ju küll mingile paljunemisele hetkel ei rõhu. Aga jah! Mitte ükski süsteem pole lõpuni täiuslik!