Võib-olla ma ikka veel ei tea, mida täpselt oma ellu tahan, aga ma tõesti tean, mida ma ei taha.

Ma ei taha stressirohket ja segadust elu, mürgiseid suhteid, ebaselgeid kavatsusi, ebakindlaid tundeid ega ajutisi inimesi..
Ma ei taha rohkem pisaraid enne und, kurbi päevi ega valusaid öid..

Tahan lihtsalt kõik unustada ja uuesti alustada. Vaikimisel ja vaikimisel on vahe.
Ühed vaikivad mõistmatusest
ja teised sellepärast, et mõistavad vägagi hästi.

Iga naise südames on peidus juhendid
kuidas tema südamega ümber käima peaks .
Need peegelduvad tema silmadest ,naeratustest,pisaratest....
Tuleb leida vaid see õige,
kes oskab ja tahab neid juhendeid lugeda ...

Ma kirjutan teisiti, kui räägin;
ma räägin teisiti, kui mõtlen;
ma mõtlen teisiti, kui võiksin mõelda;
ja nii edasi kõige tumedamate sügavusteni.

On tegusi, mida on peaaegu võimatu andestada.
On sõnu, mida ei saa unustada.
On aegu, kui lähedasest saab mitte keegi.


Meie tunded on illusioonid,sest
seda mida sisimas tunned,
pole tegelikult olemas.

Sinu tunded loovad sulle
kujutluse sellest
milline on maailm ja
sa usud siiralt seda pilti....


Vahel on raske minna. Vahel on raske jääda. Jääda, kui sind ei hinnata. Kui sa oled ... Lihtsalt oledki. Kogu aeg. Olemas. Sul on valus. Hindamatuse pärast. Ühel hetkel võidki end tunda väärtusetuna. Odavana. Olemasolevana. Sa ei saa minna, kuna hing on seotud. Sa ei saa jääda, kuna hing saab haiget. Mida saad sa teha? Öelda. Seda, mis teeb haiget. Öelda korra. Kaks. Vajadusel kolmandadki korda. Kuid sa ei saagi sellest rääkima jääda. See kaotab mõtte. Lõpuks on see kui taustamuusika. Tead, et see on, kuid ei sega. Ei muuda ka midagi. See on hetk, kus tuleb minna...