Kümmekond aastat tagasi võis minu kontolt leida alljärgneva lisainfo:


"Üldjuhul on minu postkast suhtlusteks alati avatud, kuid seda ennekõike eeldusel, et kirja sisu ja teema on hoolikalt läbi mõeldud ja tekst korrektselt koostatud. Banaalsustele ja labasustele ei vasta, niisamuti ka ühemõttelistele üleskutsetele ja "ettepanekutele", mis reeglina tagauksest sisenemisele viitavad.

Kui minu sarkasm ja iroonia kõrvale jätta, siis võin osutuda meeldivaks vestluspartneriks ja seda sõltumata kirjutaja seksuaalsest orientatsioonist, soost, vanusest, sotsiaalsetest teguritest ja paljustki muust (seda muidugi juhul, kui Sinu kiri vastab ülalmainitud tingimustele).

Reeglina ei võimalda minu tagasihoidlik iseloom mul pelgalt austusest teiste kasutajate vastu nende (virtuaalseid) postkaste ummistada korduvate ja lühikeste ühemõtteliste väljenditega.

Siinkohal tundub mulle sageli, et virtuaalsuses justkui anonüümsena ja ilma oma näota viibides ning suheldes teistega on paljudel meie seast kõik head kombed justkui ühe hetkega ununenud ja asendunud primaadi käitumisega. Siiski tasub meeles pidada, et virtuaalne anonüümsus on pelgalt kujutelm ja kergelt purustatav fassaad.

Loomulikult ei tasuks kohe rünnata antud portaali või selle suunitlust ja süüdistada seda omaenda labasuses. Vastavalt minu arusaamale ei muuda ükski virtuaalne suhtlus-tutvusportaal kui selline siin viibides meie tegelikku olemust ega "mina-pilti".

Lihtsalt öeldes: haritud ja viisakas, teistega arvestav inimene on seda alati ja igas olukorras.
Head tavad ja kombed peaksid meid saatma kõikjal, sõltumata sellest, kuhu me sattunud oleme. Meie kujundame ja muudame ühiskonna nägu, mitte vice versa.

Kui sulle taotakse pähe, et moraal, eetika ja põhimõtted on ajast ja arust või sootuks kadunud, siis tõenäoliselt hakkavad need mõtted pika ajaga ka paljudesse meist juurduma. Muidugi ma usun tõsimeeli, et indiviid ei lase end sellest voolust kaasa haarata ja suudab säilitada oma puhta mõistuse ja karakteri.

Meie olemust ja tõekspidamisi suudavad murda väga vähesed asjad ja sündmused. Inimene, kelle iseloom ja moraalikoodeks (või selle puudumine) on pidevas muutumises, pole ennast veel kui isikut suutnud leida ja on justkui tormis hulpiv laev, mis ei tea, kuhu või millisesse sadamasse ta teel on.

Kuigi see ei puutu ehk hetkel teemasse, siis tooksin ikkagi esile Sören Kierkegaardi eksistentsialismi ja tema ponnistused leida üles indiviidi mõiste ja üksikisiku tähtsus utilitaarses ühiskonnas.

Kui inglased Jeremy Bentham ja John Stuart Mill olid utilitarismi suurkujud ja esimene meestest antud teooria looja, (utilitarism on filosoofiline mõte või veendumus, et suurema hulga inimeste heaolu kaalub üles üksikisiku soovid, vajadused ja heaolu) siis suur Taani filosoof Sören Kierkegaard rõhutas ennekõike üksikisiku ja indiviidi vajadusi ja tahet ning ka eneseleidmist.

Siinkohal peaksime ka meie keskenduma ennekõike sellele, et tunneksime esmalt iseennast, sest kuidas suudame me tunda ja tajuda teisi meie ümber, kui me ei ole leidnud teed iseendani?

Kuigi olin üsnagi veendunud selles, et väga pikale ma omaenese iseloomustamise ja ankeedi täitmisega ei lähe, siis...võta näpust, siinkohal vist eksisin...

Üks uitmõte siinkohal...ma ei oska sajaprotsendilise täpsusega ütelda, kas ainuüksi piltide alusel saab kellestki parima esmamulje välja kujundada, ehkki paljude siinsete (ja üldiselt kõikide tutvusportaalide) kasutajate jaoks on just visuaalne kontakt määrava tähtsusega.

Seega võib järeldada, et visuaalses ja psühholoogilises mõttes on video või foto meist enamuse jaoks vaieldamatult primaarse tähtsusega. See ei viita aga kindlasti sellele, et foto või video puudumisel jääb virtuaalne suhtlemine soiku, küll aga võib seda teatud määral pärssida, ent olulisem on pigem see, mida keegi rohkem väärtustab ja millele virtuaalsel suhtlemisel rõhku paneb.

Järgnevalt veidi virtuaalse suhtlemise algtõdedest.

Ütleme, et kui kellegi pilt/video (nimetan selle esimeseks faasiks) on tundunud meile meeldiva ja atraktiivsena, siis asutakse automaatselt tollele inimesele ka kõiki muid häid iseloomuomadusi omistama, kuid see on siinkohal peamine viga, mida reeglina tehakse.

Meenub üks eksperiment kohtusaalis, kus vandekohtule näidati kahe erineva mehe pilti ja paluti nende põhjal teha otsus, kas inimene võib olla teatud kuritöös süüdi või mitte. Esimene foto, millel oli tugevat rõhku pandud inimese puhtale ja korralikule välimusele ning teisel fotol võis näha tugevalt lohaka ja enese eest mitte hoolitseva olekuga meest. Eranditult kõik tunnistasid teisel fotol oleva mehe süüdi, samas kui esimesel pildil olev mees pääses eksperimentaalses kohtuotsuses süü alt.

Siit lihtne järeldus: me ei saa teha oma otsuseid ainuüksi millegi visuaalse alusel, vaid peame seda tegema eelarvamustevabalt ja lähtuma oma mõistusest, seda eriti oluliste otsuste tegemisel.

Kui nüüd minna tagasi selle juurde, kuidas üks foto võib kellelegi sellisel määral mõjuda, et inimese mõistus eemaldub, siis vähemalt siinses kontekstis ja saidil on nendeks parimateks näideteks halenaljakad veebikaamerapettused, kus paljudel juhtudel naise pildi taha varjunud meessoost isik suudab oma teise sookaaslase niivõrd lihtsalt ära "lummata", et teenuse ostja sooritab pelgalt ühe nähtud pildi põhjal rahalise ülekande petise kontole. Näiteid võib tuua teisigi, ent liialt pikale ma siinkohal ei lähe.

Kui ülalmainitud esimene faas on läbitud ja fotod/videod sümpaatsetena tundunud, siis ollakse tavapäraselt huvitatud ka ankeedis leiduvast kirjapandud infost või tutvustusest (teine virtuaalse meeldivuse faas).

Taaskord võib siingi eksisteerida samasugune probleem, nagu esimese faasi puhul. Soravat ja ladusat südamesse minevat teksti ei suuda ehk kõik nii lihtsalt luua, kui näiteks võõraid fotosid internetist alla laadida, kuid siinkohal pole pigem määrava tähtsusega teksti sisu, vaid see, kes seda lugema satub ja sellest haaratud on.

Kui eelnevad kaks faasi on juba edukalt läbitud, siis on vägagi tõenäoline, et juba mõne hetke pärast leiab aset ka esimene kirjavahetus (kolmas ja lõplik virtuaalse sobivuse faas).

Kui ankeedi haldaja ja persoon, kellele te oma kirja saatsite, pole osav petis, kes teid lõksu üritas tõmmata, vaid meeldiv ja viisakas inimene, keda te ehk olete kogu elu soovinud leida, siis jääb mul vaid teid üle õnnitleda ja soovida teie virtuaalsele suhtlemisele pikka iga...või veel olulisem; kiiret edasihüpet reaalsusesse!

Siinkohal tasub mul siiski mainida, et vaatamata paljudele negatiivsetele detailidele ei ole see üldistav ja kindlasti mitte virtuaalse suhtlemise kuldne reegel kui selline. Paranoiliseks ei ole mõtet muutuda, piisab vaid kainest mõistusest ja ma usun, et tõeline indiviid suudab ka edukalt vahet teha lihtsal veebitrollil ja toredal ning huvipakkuval inimesel.

Kes on aga indiviid? Indiviid kui selline on vähemalt minu tõlgendamise läbi too isik, kes suudab mõtelda iseseisvalt ja seda sõltumata massist. Tal on omad kindlad väärtushinnangud ja nägemus sellest, kuidas maailm toimib või peaks toimima, seda sõltumata võimul olevast režiimist, propagandast või üldsuse ja pööbli heakskiidust või arvamusest. Indiviid omab kindlat tahet, tal on tugev iseloom ja karismaatilisus.

Lühidalt öeldes: indiviid on inimene, kes paneb pelgalt oma kohalolekuga kõik teised ruumis viibijad enese kõrval kahvatuma ja suudab alati teisi positiivselt inspireerida".


Dekaadi jooksul on muutunud paljutki. Lisandunud on uus põlvkond oma uute normaalsuste ja nägemustega, siinsete vanade olijate tõed ja arusaamad on see-eest ajas devalveerunud. Ka mina olen muutunud foorumis ükskõikseks ja hoolimatuks, heitnud endast välja kõik selle, mida kunagi oluliseks pidasin. Probleem pole keskkonnas, vaid meis enestes. Leidkem endas see "parem" pool, või õigem oleks öelda, et vaadake tagasi minevikku, kus te hoolisite rohkem nii iseenda kui ka teiste väljendusviisist, kus te suutsite end väljendada selgelt ja korrektselt. Ärgem laskem endil manduda seda nii virtuaalselt kui ka reaalselt.