Tänu "naiste Viagrale" saavad naised nautida uuesti seksi- loodetavasti mitte liiga palju, kirjutab The Guardian

Me seisame ühiskonna läbimurde lävel. Maailmas kus majandus kukub kokku, koolid jäävad tühjaks, sest õpetajaid enam pole ja baaridaamid on samuti leidnud midagi paremat, millega tegeleda. Haiglad jäävad samuti töötajatest tühjaks, sest õed muutuvad töövormides seksijänkudeks (nagu pornost loodud kuvand on meie peadesse juba ammu tagunud). Selline on hullunud nümfomaanide maa- hüperseksuaalsed naised, kes on vaevu võimelised sirgelt kõndima, on minetanud oma olemuse ühiskonna kodanikena.

Selline on uue seksirohu "Lybrido" potensiaalne oht. Mõnede nn. ekspertide arvates ei saa seda ravimit enne legaliseerida kuni on kindel, et see ei muuda naisi sekskiskjateks. Naised peaksid seksi rohkem armastama, aga mitte liiga palju!

Loomulikult on see järjekordne farmatseutiline püüe ravida ühiskonna haigusi tablettidega. Naiste ja meeste madalam libiidol on põhjustatud pigem kõrvaltoas karjuvatest lastest ja tegemate tegemistest tööpostil kui millegist pshholoogilisest. Kahjuks on individuaalne psühholoogiline ja sotisaalne lähenemine igav, raske ja nõuab komplekslähenemist, samas farmatseutiline turundus on lihtne, lõbus kiire ja tõhus.

Kõiks see hõlmab ka SEKSI. inimesed armastavad seksi. Seks on seksikas. Kõhulahtisus ja kospuhaigus ei ole seksikas ning mitteseksikad asjad ei ole väärt investeeringuid ja tähelepanu. Naiste seksuaalsus on pime ja siiani mõistmata ala ning viib selliste traditsiooniliste stamplähenemisteni nagu naised ei armasta seksi nii palju kui mehed ja sellepärast tuleb nad ära "parandada".

Huvitav, et naiste sekusaalsuse tõstja väljatöötamine ei saanud alguse luua soovist kiimas naiste leegioni vaid hoopis ühe mehe soovist saada üle murtud südamest. Dr. Adrian Tuite, Hollandi firma "Emotional Brain" mis leiutas kõnealus ravimi, juht üritas aru saada miks tema pikaajaline tüdruk jättis ta maha kui ta oli kahekümnendates aastates. Ilmselt see emotsionaalne krahh viiski ta mõtetele naissoo emotsioonide seostest biokeemiaga ja karjäärini psühhofarmatseudina.

Rohi on mõeldud pikaajalistes suhetes olevatele naistele kelle monogaamne suhe on on viinud sädeme kadumiseni. Samas viitavad palju tõendid sellele, et seksuaalsuse kadumise peamine põhjus võib olla hoopis monogaamia ise. Evolutsioonipsühholoogid (nagu nad ennast ise nimetavad) väidavad, et meestel on looduslikult kõrgem sisemine seksivajadus. Samas on psühholoogilsied uuringud nädanud, et meeste ja naiste vahelised erinevused ihade suhtes ei erinegi väga palju ja kui erinevad (näiteks porno vaatamise ja eneserahuldamise sagedus), siis on need erinevused tugevasti mõjutatud kultuurist ja sugudevahelisest võrdsusest sotsiaalsetes testgruppides.

Ei ole võimalik eraldada seksuaalsust kultuurist. Sõltuvalt kui palju sul partnereid on, palju sa oma ihu näitad, kas kasutad rasestumisvastaseid vahendeid, palju masturbeerid, kas kasutad pornograafilise sisuga materjale, määratlevad sind litsi, hoora, lesbi, kombelise või pedandina.

Ühiskond on mures nii nende naiste pärast kes armastavad seksi kui ka nende kes mitte. Nümfomaania oli vaimuhaigus Viktoriaanliku ajastul, sümptomitega nagu masturbeerimine, homoseksuaalsus, seksuaalsed uned jne. Seda raviti karskuse, taimetoitluse, külmade dushide või äärmsitel juhtudel isegi eraldatuse ja kliitori eemaldamisega.

Tänapäevane versioon sellest, et luua ideaalne suhe naiste seksiarmastuse ja pikaajaliste monogaamsete suhete vahel, on luua mingisugune armujook, mis koostöös valitsuse vahenditega nagu abielu, täiskasvanute seadused ja rasestumisvastaste vahendite piiramine, peaksid reguleerima naiste seksuaalsust üle maailma. Kes teab mis juhtuks kui me suudaksime arendada ja mõista oma seksuaalsust ja selle muutumist läbi aja ja keskkonna. Mida kõike oleks suudetud teha nende vahendite ja ressurssidega mida on kasutatud naiste seksuaalsuse reguleerimisele? Ehk oleksime me kõik oluliselt õnnelikumad ja rohkem kiimas? :)