pakse ära torgi, aikon,kõik pole rikkusest ega laiskusest paksuks läinud.....ja paksud pole iialgi endaga rahul ja süüa ja sedasamust teeme me kõik....
see su üllitis on läbikukkunud....vastik, kuidas Sa eestlasi sõimad.....
ja Su oma viga kui kõike hallides toonides näed.....

ma saan aru, kui see oleks veel huumoriga õeldud ja kirja pandud st.....
midagi ilusat hoopis.....:

Loodusest osa olen ma
osa lilledest,tähtedest taevas.
Metsi lummav vaikus olen ma
osa maailma valguse toojast.
Tuul mahe kuumal suveööl olen
õrnalt seal paitamas sind.
Su varjude virvendus ja
iga su naeratus olen......

to Mareelia. See üllitis on ilmunud Mart Juure sulest ja pole seega minu mõtetest inspireeritud.
Mis puutub tüsedusse, siis ka mina olen selles grupis, keda võib nimetada ülekaalukateks.
Mis puudutab minu tonaalsust, siis elu on ka minule, enamasti väga värvirikas.
Kogu selle jutu tahaks siiski lõpetada sellega, et: ELU ON SIISKI ILUS

Kena pühapäeva!

siis teinekord paluks autorit ka mainida ja ikkagi oli see vastik luuletus.....
mõtlesingi, et midagi on valesti, sest olen Sinust siiski väga heal arvamusel....
kena pühapäeva Sullegi......

janu....
luba kustutan selle
ole hetk minu allikas -
külm ja karge
väsinud....
puhkaksin jalgu
su ääres
suutäie ammutaks
palav....
kastaksin natuke
märjaks end
kirg....
ootaksin seni
kuni muutuksid
tasapisi
kuumaveeallikaks

Jumal tänatud! See arusaamatus nüüd lahendatud! Pidingi juba hakkama enesele tuhka pähe riputama

Aga teades Juure stiili, arvan, et see oli kirjutatud siiski läbi huumori või siis satiiri prisma.

Lisaks ka siis ühe mõnusa ja sügavamõttelise luuletuse, mis mulle endale väga meeldib.....

Õpi tegema
siis kui ei taha
ja leppima
siis kui ei saa.
Õpi nägema
siis kui on pime
ja kuulma
ning kuulama ka.

Õpi naerma
siis kui on valus
ja uskuma
siis kui ei tea.
Õpi andma
kui keegi ei palu
ja minema
siis kui ei pea.

Õpi jätkama
valitud radu
ja vabanda
kui sa teed vea.
Õpi olema
nii et on rahu
ja elama
nii et on hea.

Kui hinge kildudeks lõikab
su pisaraist nõrguv pilk
Kui süda kaugusse hõikab
et lõppenud ongi kõik

Kui veri tardub mu soontes
ja kurbusest jäätub huul
Kui seisan siiani lootes
et tagasi toob sind tuul

Kui rõõmu pilbasteks raiub
su kaotuse kirve pea
Kui tume õnnetus laiub
mu langenud hinge peal

Siis sulle mõtlema sunnib
üks lootuse viimane kiir

Vaadake, et autorikaitse siia ei sekku.

Mina armastan elu
nii kui ei keegi teine
kahekümne küüne ja kolmekümne kahe hambaga,
ka sellega, mis välja löödi,
hoian tast kinni.
Ja nii terve elu armastan elu.
Ja kauemgi.
Kirstuski karjub mu keha ,
karjub mu hing pilvedel, kõigi roppustega tükkis.
(Ann Must)

on kirjuliblika suvi
virtuaal läinud moodi
lael konutav üksik tuvi
harva veel nagiseb voodi
kajakate kiiskav lend
vanu haavu ei ravi
öö pole ei õde ei vend
homne on paljudel savi
tormine päikast harva
hinge haava lõõnud on sõber
kõik silitused vastukarva
vaim ajukepist nõder
üks konks ja jupike paela
on midagi alati varuks
süüd aetakse teiste kaela
ja tunded on muutunud jahuks....