Tallinna Raad pakub abivajajatele talvepuid ja -kartuleid.
****
Siin on mõned korrad olnud kurtmisi ja soove a'la, et keegi võiks luuletusi kirjutada.
Võtaks siis kätte ja kribame, copy-paste'ime naistele kollektiivselt õhtuti mõned salmid. Tuleb neil hea uni ja unes ehk meidki näevad
Hommikul ehk kirjutavadki meile


Kas nägid neitsit valges rüüs
merd silmitsemas öiselt kaljult,
kui lõhkus laine murdjaküüs
all rahne, mühisedes valjult,
kui lakkamatul mürinal
välk talle punast helki kallas,
ja peksles, lendu kippus tal
rüü marutuulte meelevallas?
On kaunis möirgav merepind
ja öine kõu, mis kõmab valjult.
Kuid kõigest kaunim, usu mind,
noor neidis on, kes vaatab kaljult.
/ A. Puškin/

Laupäeva õhtuks sobib hästi Hando Runnel:


Laupäeva õhtu
ja palgapäeva puhul
mehed istuvad ivake koos.
Proosit!
Ise määrdunud, ise mustad,
räägivad autodest ja eitedest.
Proosit!
Brigadir kah, kuradi mees,
küll talle näidatakse!

Laupäeva õhtu.
Pestuina lõhnavad kodud.
Soojas ahjus on jahtuvad söögid.
Pehmetes sussides, maani mantlis,
kõike andestama veel valmis,
ootavad naised,
vaiksed kui vaimud.

Mehed jõuavad, siis kui südaöö.
Käsikaudu koikusse kobivad.
Sõnatult, söömata.
Lehkavad õlist ja viinast.

Oh naine,kaunis,vallatu- ma vaatan sulle silma ,Su pilk see on küll riivatu, kuid ikka jäin ma ilma

Pühapäev....
Täiskuu tekitab vallatuid mõtteid...


*****
Petiga piima nüüd sadada laske
Kummuli keerake katus ja kuu
Kätele kulinaid, kaelale vaske
Reipaks ja rahutuks läinud on luud

Pidu on pööraseks pööratud püsti
Pahad on pihta pand potid ja prae
Lehtsabad lennukalt lasevad lusti
Kelmikalt kekutab kaarnatest krae

Konnade kullestest pruulitud mõdu
Punatäpp seentega mekib nii hea
Keele peal krõmpsub ja kõditab kõdu
Tiirutab taevas ja pööritab pea

Heidame enestelt häbitud hilbud
Voolaku välja kõik vered ja veed
Patused punapead pilaval pilgul
Naerdes ja narrides näitavad teed

Verise valguse vaevune värel
Lõkkesse jäänud veel vähesed söed
Homme ei tulla saa tänase järel
Kusagil katel meid oodates köeb
/.........../

Miks nõnda otsas huugab pea, et pole ühtki rohtu.
Miks oigad, sõber, küll ma tean, see sellest seigast johtub.

Täna on sinine esmasäev, pea käib kui karusell ringi.
Täna on sinine esmaspäev, pohmelus valland on hingi.
Öö läbi tantsiti, naerdi ja joodi, öö läbi laulusid loodi ja niimoodi
täna on sinine esmaspäev, sinine esmaspäev.

Miks jalad veel ei kanna sind ja ikka viltu veavad.
Ei sõber, sa ei peta mind, sest vastust kõik ju teavad.

Miks otsid nagu varandust, sa kapist teatud tilku.
Et pea saaks natukene parandust või mõnda soolasilku.

Hõrk, sale, vormikas- jah, kõike, kõike seda!…
Ta särgis linases nii hooman teda…
Kui näha saan,
Siis enam ma
Ka kuningat ei kadesta

Ja iga krahv mu silmis kõik on kaotanud,
Sest paremini neist ma olen rõõmu taotanud,
Kui õrna loori all mu kallim minuga
On ainsa ihu katva riideta.

Kuningaistki olen enam väärt,
Kui ma paotan oma lembe mantliäärt-
Ainsas kauni ihu puudutuses
Siseneda võin siis kuningriiki.

/Bernard Marti/

Veidi riimivaba luulet kah....

Tegelikult Sa ju tahad tunda, kuidas ma õrnalt keelega Su keha mööda liigun....
Su pisikesi rindasid silitan...
Nibukesi suudlen....
Veidi neid imen...
Nad muutuvad pringiks kui väiksed pruunid rosinad...
Kuidas mu käed Su küljejoont mööda alla puusadeni liiguvad...
Samal ajal keelega naba ümber limpsin....
Pisut veel ...
Ja tunnen, kuidas Sa lähed märjaks...
Hingamine muutub sügavamaks...
Sa tõstad kergelt põlved ja lased mu oma naiselikkuse varakambri lävele....
Õrnroosa justkui meresügavustest pärlikarp....
Ma liigun keelega õrnalt ringeldes Sulle pisut sügavamale....
Tunnen, kuidas kliitor paisub...
Sa võbeled vaikselt...
Sul on hea...
Ja Sa sasid mu juukseid, ise hellalt sosistades: "Tee veel....
Edasi...
Nii mõnus...."

Kaunitar istub isase kassiga.
Kohvik kohiseb ja köhib kuivalt.
Ventilaatorist veniv helide taigen asendab ööbikuid.
Ruum on täis möllavat möla ja uljast uimasust.
Kõikjalt kostab kohtlasi ohkeid ja välgatab idiootlikke irvitusi.
Emane kärbes lõpetab elu enesetapuga.
Teostusvahend: siguriga segatud kohvi.
Oletatav põhjus: tavakohaselt õnnetu armastus.
Isasel ei ole isu istmikkugi kergitada.
Ta on veinist veidike veidral viisil purjus ja teab,
et kärbsed ei kao kuhugile.
Isegi Timurlenki tapper oleks nende vastu võimetu.
Rääkimata moodsast moondmoraalist.
Kõik muu ei lähe talle kübetki korda.....

/A. Alliksaar/

Kas sa tõesti usud, et keegi neid su kirjutisi siin loeb?

näiteks mina loen

Näiteks mina ka loen. Need iga päev uuesti algatatud teemad, kus vaesed mehed lõputult arutavad kas nende riist on ikka piisavalt suur ja kas naised tahavad suurt või väikest, peenikest või jämedat, on juba ammu ära tüüdanud.

Kas sa tõesti usud, et keegi neid su kirjutisi siin loeb?
- write by 'apelsin'
***


"segui il tuo corso e lascia dir le genti"
/Dante/

Siin lehel viibimine ja kõiksugu kirjutiste üllitamine ja lugemine on täiesti vabatahtlik. Brüsselist tulevad eurodirektiivid ei reglementeeri käesoleva keskkonna kodukorda.
Igaüks meie hulgast elab ennast välja vastavalt sellele, milline on tema IQ. Kui minu "tase" ei võimalda enamat kui mõnede luuleridade kribamist siia, siis pole ju mõtet sellest nii leili minna. Lihtsalt ignoreeri. Nii lihtne see ongi.

Sa ootad mind
lugedes igavusest raamatuid
ja kuulates vanu kassette
ON REEDE
Sa ootad mind
aeg-ajalt teele vaadates
kuid ma ei tule veel mitte
ON REEDE
Sa ootad mind
teadmatuses kuhu olen jäänud
mis põhjusel ma ei ole siin
ON REEDE
Sa ootad mind
hullunult solvunult täna
nagu tavaliselt ikka reedeti
Sa ootad mind
surudes maha oma iha
teadmata, et ma ei tulegi
SEL REEDEL

On öö. Linnakära ju raugenud.
Suure akna taga
pidulik vaikus,
otsekui sureks inimene.

Kuid seal seisab lihtsalt keegi nukker,
nurjumistest masendatud,
kaelus avatud,
ja vaatab tähti.

“Tähed, tähed,
kõnelge, millest see kurbus?”

Ja vaatab tähti.

“Tähed, tähed,
kust tuleb see igatsus?”

Ja tähed kõnelevad.
Kõigest kõnelevad tähed.

/A. Blok/

Siis ju tore!!!! Mul ainult hea meel su üle!

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

/"Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi." D. Kareva/

All selle õhetava õhtutaeva,
kus aland loodepäikse kiirtepild,
kui poleks iial olnud ühtki vaeva.

Ja aia kohal noorkuu kumer kild
ju puistab põõsastesse oma karda;
all roheluses valkjalt kaarduv sild

kuis kutsub kummardama üle parda;
kus niiskel peenral lõhnast nõrkeb õis,
sääl peidan kätel palge õndsusharda;

kuis ilu ometi nii valus olla võis!

/M. Under/

Elu on pettus, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
„Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.

Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.”
/S. Jessenin/

Üks peni istub, nurka kükitud,
nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
peab pidu inimene, lihatseb.

Üks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues joriseb.

Oo, nukker peni, ma niisamuti,
niisamuti kui sina alati
suurt tunnen nälga, janu, valugi,
saan õnne ma niisama palati.

Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, unda, ulu ühes minuga:
sa ses, ja teises näljas nõutu ma.
/H. Visnapuu/

On jälle sügis, saagi salvepanek.
Läks suvi mööda nagu ainus päev.
Teeb päike vahtraladvus viimset alet
Ja ahjupaistel sooja saavad käed.
Sel aastal oli pihlakatel pidu.
Nad veelgi punastavad armuööst.
Mis sest, et kartul kõrval lausa kidus
Ja talumees on lontis rängast tööst.
See pihlapuna nagu narriks teda -
Kas peale töö siis muud ei olegi?
Ei ühtki põhjust enam rõõmutseda?
Kas hinge jaoks sul toitu polegi.
/........./

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!

Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.

Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.

Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
/G. Suits/

Hämardub ning Videvik laotab oma hämarad tiivad üle Su hääletu toa… Su näojooned on rahulikud ning miski ei sega Sind…oled vajumas kummalisse unne. Justkui varastades hiilin Su juurde, jälgides Su rahulikku hingamist kuukiirte hõbedases valguses.

Tajun Su rahu, kuid tunnetan ka varjatud silmalaugude all ärevust. Vaikides ning hääletult istun Su kõrvale… tasa, et mitte häirida Su und, libistan käed üle Su otsaesise, üle tugeva kaela Su rinnale… siidiselt pehmed puudutused toovad kerge naeratuse Su magavale näole ning see muutub veelgi rahulikumaks.

Laskudes aeglaselt Su näo juurde tunnen, kuidas mu juuksed Sind puudutavad… tunnen, kuidas nad valguvad üle Su kaela ning näo … hinge kinni hoides kuulan Su mõtteid, mida unes näed… nii väga tahaks sulanduda nende mõtetega… Su korrapärane hingamine jahutab mu põlevkuumi põski, mille soojust tunned läbi une ka Sina, kuid Sa ei ärka… Sa oled ikka veel rahulik…

Vaikides ma tõusen… tasa ning ettevaatlikult hiilin eemale Sinust, jättes Sind lamama hämaralt hõbedasesse koiduvalgusesse… Veel mõned hetked ja esimesed päikesekiired vallutavad pimeduse Su toas. Veel veidi ning nad jõuavad Su silmalaugudeni, sundides neid avanema… Ainus, mis reedab Sulle, et midagi on juhtunud – see on tulipunane huulepulgajälg Su otsmikul …

Eile nägin ma eestimaad
ja üleeile ma leedut
täna sõitsin ma elvasse
poolel teel nägin peedut
ja poolel teel olin peedus
jõin poe trepil tarhunni
ja nii nagu ristitud jeesus
näitasin rahvale munni
ja siis nägin jälle ma eestimaad
ja mingit augukest leedust
ma ärgates leidsin end elvast
mõtlesin-sitta sest peedust


/Ruitlane/

ma vaatan su silmi
neis peegeldub naer
ma puutun su juukseid
neist õhkab kirge
ma tunnen su keha
sellest tuleneb IHA

West Side Story

liual heeringas on koores
jumal kuidas tilgub sülg
kala pilk on pisut toores
aga ahvatlev on külg

tahaks keelega tal teha
mõnu mõtlemata muust
tahaks kobada tal keha
kondid sülitanult suust

olles tema kõrval koores
ta on enamgi kui toit
viskleksime koos amores
nagu hämarik ja koit

/Ruitlane/

Praktiline tüdruk

Kooliõde veera saar
polnud mingiks elliks
kandis koolivormi ta
ja rügas tpl-is

oli sile alt ja pealt
tolerantne väga
praktiline tüdruk maalt
beeshi ranitsaga

aasta aastalt ikka üha
paranes ta maine
püstijalu sirgus pühast
tütarlapsest naine

kooli lõpu üks afäär
veera nagu liim
eksamitel mängiv säär
ja tärkav seksapiil

pärast sättis veera saar
lapsehoidjaks shveitsi
seal sai temast pornostaar
ja neetidega neitsi

/Ruitlane/

Viinakuu-Eri

Pea paljastage viina ees,
kui kork on maha keeratud.
Saab kõik, mis elu hapuks teeb,
ta abil alla neelatud.

****

Kes meile mõtte pähe tagus,
et ärimehe leib on magus?
On parem minna viinakaevu,
kui surra, makstes pangalaenu.

****

Kel hing on tunda saanund reetmist,
see teab, et viin on parim sõber.
Võib keelustada viinakeetmist
vaid riik, kes harjund kartma tõde.

****

Miks kõikidele meeldimine
on ülim soov, mis hinges määgib?
Viin peatab sita seedimise,
sest korvab ego puudujäägid.

****

Pea valdavaks on saanud mõte uuem,
et võõra riist on enda omast suurem.
Kes arvab nii, see võtku pudel ette-
viin hajutab ta euromeelepette.

****

Nii sagedasti lugeda võib lehest,
et lahkunud on keegi aus ja töökas.
Kuid küsigem: kas ausamat on mehest,
kes viina juures hinge heitis sööklas?

****

Kui päeva veetsid karskusseltsis,
siis astu õhtul kõrtsist läbi.
Küll peagi näed, et viina seltsis
Sul hakkab päeva pärast häbi.

****

Viin raskel tunnil toetab keha
ja annab andeks Sinu patud.
Vaid loll võib tühjast tüli teha:
mees joonud, naine rahuldatud.

****

See mees võib ennast maha kanda,
kes viina sätib paturitta.
Siinkohal talle nõu võiks anda:
kui viin ei meeldi, söögu sitta!

****

Mu värssides kes näevad ajuvammi,
neil lugeda ma soovitan Hajjam'i.
Siis sajakordselt uskmatugi taipab,
et pudel elu rõõmsaks teha aitab.

/"Tõemetseen"/

kurk on kibe liha libe
raisus kõik see värk
naine turtsakas ja tige
see on aja märk
aeg on augus kempsuaugust
tõuseb vänge lehk
suurest kosmilisest paugust
räägib ajaleht
räägib sündmustest angoolas
pekingis ja tais
liha oli vähe soolas
sellest vist see hais
/ Joel Sang /

Kalevite kange rahvas
ükskord muruplatsil puhkas,
trikoloorid välja toodi,
hulga viina ära joodi.
Tehti piipu,maitsti mõdu,
meenutati peetud sõdu,
löödi laulu, löödi tantsu
Kaera-Jaani, Kaval-Antsu.
Saabus hommik,vaikis tammik
keegi ära minna püüdis,
aga siil see põõsast hüüdis:
"Sõbrad, võtkem veel üks sõõm,
mu isamaa, mu õnn, mu rõõm!"
/........./

Neli väljalöödud silma
Lebab vaikselt pargi teel
Keset marmortreppi külma
Lebab roosa inimkeel

Sihvakasse lipumasti
Tõmmatud on raipejalg
Laibale siis osavasti
Silma löödud rauast kang

Pargipingilt vastu vaatab
Alalõualuuta pea
Tema mõtlik pilk sind saadab
Inimsõbralik ja hea

Poodud neegri huulte tagant
Roosakana läigib keel
Laste liivakasti aga
On ununenud inimnahk

Näen seal laiba ülikonda
Katmas kena vaagnaluud
Seal on mitu sisikonda
Veetud ümber kuusepuu

Tuul mis kannab üle muru
Värskeid liha räbalaid
Soolikaid ja kondipuru
Jätkub siin veel nädalaiks
/....../

Silita mind luules
Ja suudle
Hoia mind riimis
Ja kiimas
Vägista kirjavahemärkides
Kepi mind vabavärsi rütmis
Pikali püsti ja kükkis
Siis sulame koos luules
Kõik rämpsu iluks muutes
/......./

Aga ükskord algab aega
Mil ma tulen mootorsaega
Läbi Kadrioru pargi
Lõikan kada tarvis hargi
Roidan mööda võsaääri
Hiies ohverdan pasknääri
Meriväljal leiboriste
Tapan läbi linguviske

Emajõkke suubub Niger
Kõigest kogetust saab siiber
Kuni Kalev kolgib siili
Saatses enne Hiina piiri
Ostab presidendipere
Islandi ja Surnumere
Küllap ükskord hing saab päitsed
Valge kitli, pikad käised

Kaelas Vanemuise kannel
Saia käigust väljub Anvelt
Pihk kõik pirrud leeki torkab
Suitseb Marlborot, Mahorkat
Aga ükskord algab aega
Supi hind saab tasa praega
Aga ükskord algab aega
Valge palat kõrge laega

Aga ükskord algab aega
Mil ma tulen mootorsaega
Oma rahval õnne tooma
Eesti põlve uueks looma
Aga ükskord algab aega
Mil ma tulen mootorsaega
Läbi Kadrioru pargi
Lõikan kada tarvis hargi

Et elu oli uni vaid, ei uskuda ma või,
et noorusaja hingepalang vaid mälestuseks sai.
Ent ongi kõik, mis olnust jäi, mu maine vara truu -
üks vana koer, kes ammu kurt ja kuivand kummipuu.

Kord oli hulga sõpru häid, kõik läksid oma teed,
aeg röövis elukaaslase ja kuivatas silmavee.
Nii kaotand kõik, mis oli hea, ei tähtsust oma muu,
mul jäänud ainult koer, kes kurt ja kuivand kummipuu.

On elu siin ja elu seal, kuid on vahel kõrge sein,
ei tungi kambri vaikusse võõrad rõõmud ega lein.
Siin sulgund oma tarkusse, teil’ suletuks jääb suu,
mind kuulab ainult koer, kes kurt ja kuivand kummipuu.

Eks kiitke kuldset vanadust, seda rõõmu, mis ta tõi,
sai ilm mu jaoks nii kitsuke ja näe, ometi nii lai.
Kui mõtlen möödund elule, tummaks karjeks avan suu,
siis nutab kaasa koer, kes kurt ja kuivand kummipuu.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik on nad praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.


Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.


Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.


Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
/ A. Alliksaar /

Sule silmad
Las ma puudutan su kuumi pehmeid huuli
Las ma suudlen su laugusi mis värisevad kui lendutahtva liblika õrnad tiivad...
Luba ma paitan su pead
Tahan tunda su põletavat ihu enda vastas ja teada
See kuulub minuga ühte...
Võtta sul käest
Pigistada kokku peod ja hoida
Hoida sind nii nagu ei iial kedagi varem
Tajuda sinu olemasolu minu kõrval
Tõmmata oma kopsudesse sinu lõhna
Uneleda sinu kaisutuses
Olla sinuga üks mu arm...
See oleks nii hea
Pimedas öös
Kuu kuldne kuma sillerdamas järve klaasistunud veel
Heitmas pikki ja tumedaid varje puud meie ümber
Kaugelt kostuv hundi ulg
Ja lindude erutav sidin...
Sinuga koos mu kallis...
Paljalt ja häbitult
Nii nagu meid loodi
Teineteist maitsmas ja nautimas
Luba mulle mu arm...
Luba...
Sule silmad sel ööl
Anna end mu kätte
Usalda mind
Ma iial ei teeks sulle haiget
Sule silmad mu kallis
Saa minuga üheks...
...........................

Tõesti imetlusväärne on mu sõbratar!
Pole kedagi, kes oleks tema sarnane,
ilusam on ta kõigist!
Vaata, ta on kui hommikutäht,
mis tõuseb uusaastakoidikul!
Särav täiuslikkus,
silmavaade malbe;
ta suu on magus, kui ta räägib,
midagi kohatut ei libise üle nende huulte.
Sale, kael, rindade kuma,
käte kuld.
Sõrmed kui lootoseõied.
Näkad pehmed, täis raugust.
Vööst nii õbluke.
Nagu imetledes endid,
libisevad aina mööda
teineteisest
ta kaunid reied.
Ta möödumisel
kõrv kuuleb maapinnast
ilu kõla.

Ta variseb voodisse kui säga
see naine õrnasuuline ja vaba
sa oled temaga nii tilluke ja vaga
ta pärast sinule koob õige mitu laba

Kinnast milles külma sa ei pelga
peseb sinu sammaldunud jalgu
küürib sinu kohmetunud selga
silmadesse verekegi valgub

Põrandalt sa otsid kurja nakkust
saunas käib ju palju ükskõik keda
tulevad nad igaltpoolt ja teab kust
neid ei ole aega imetleda

Ja mul endalgi on mõnevõrra valus
kui ma kooldun traadist harja all
mingi kett siin kõliseb mu jalus
see on nähtavasti ahel põrandal

/Jüri Üdi/

Sind teiste seast otsin,
leian su, tean.
Vaatan ringi...
ja näe, oledki seal.

Su vallatu pilk,
su sexikas keha.
Millal lähme me koju?
Et teha…

Et saaksin põlvitada su ees…
veri keemas sees..
Kui sa mind paned.

Millal sikutad mu juukseid,
et mul paremini tuleks…
Ma oigan su ees…
kui su riist mu sees.

Mul tuleb, ma ei suuda enam!
Sa paistad veelgi kenam,
kui ka sul,
on tulekul.
/........../

Tasa Sinu poole liigun
Hetkex seisatan Su ees
Õrnalt Sinu vastu liibun
Ja siis olen Sinu sees

Sulan sooja vere sisse
Läbi kogu keha voolan
Jõudes Sinu sydamesse
Kiirenenud lööke kuulan

Pisut erutan Su meeli
Tean, et Sul on olla hea
Näpix veel ka hingekeeli
Aga minema nyyd pean

Astun välja Sinu ihust
Viimse jultund pilgu heidan
Mälestusex aga pihus
Kolme verepiiska peidan
/........./

sõnu polnud polnudki vaja
ka pilkudes väreles pilge
lõime puruks koos veedetud aja
ja kumbki ei korjanud kilde
sa läksid sinkjas naeratus huulil
jäi hingeõhk rippuma õhku
üksiolles tundsin ma äkki
kui neetult külm oli see õhtu

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

/A. Alliksaar/

Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki praotada ust ?
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must ?
Kogu elu, kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust.
Ära iialgi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänavail ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi siiski Su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks...
/.........../

Iha.naeruväärne,kuid mõjus
kisub ja sikutab meelt
Iha,mõistus vajus
eksisin teelt

Iha.patune tiirasus
teadmiste janu ja kiim
Iha.pime pöörasus
pole mind siin

Iha.veab mööda nööri
vabadus seotud ja peetud
Iha.end ei vääri
olen siin neetud

Iha.vabadust vajan
surun või alla annan
Üha maailma rajan
endaga kannan

On midagi, mida ma ei tea,
kuid mida ma teiste meelest peaksin teadma.
Ma ei tea, misasi see on, mida ma ei tea,
kuid mida ma teiste meelest ometi peaksin teadma,
ja ma tunnen end hästi rumalasti,
kui on näha nii see, et ma seda ei tea,
kui ka see, et ma ei tea, misasi see on, mida ma ei tea.

Sellepärast me teesklen, nagu ma teaksin, mida ma ei tea.
See on närvesööv,
sest ma ei tea, mille teadmist ma teesklema pean.
Sellepärast ma teesklen, et ma tean kõike.


Mul on tunne, et teie teate,
mida ma teiste meelest teadma peaksin,
aga te ei ütle mulle, misasi see on,
sest et teie ei tea, et mina ei tea, misasi see on.

Teie võite teada seda, mida mina ei tea, kuid teie ei tea,
et mina seda ei tea,
ja mina ei saa seda teile öelda.
Nõnda tuleb teil mulle ära rääkida absoluutselt kõik
/.........../

Keel säilib pestult värskena mõned päevad.
Enne keele tarvitamist tuleb seda soolata.
Keel kuigi kaua hea ei seisa keelesoolata.
Ka keelepipar annab mõnu keelele.
Keel pesta, teha sisselõiked kuni lihani.
Keelt keerata ja väänata ei tohi suure vihani.
Keelt hõõrutakse suhkru, salpeetri ja soolaga.
Ning kaussi pannakse.
See keel ei kõlba, mis on ilaga ja koolaga.
Keel kõige parem püsib säälpool hammaste
/H. Runnel/

Armas valija! Valimised on selleks korraks läbi, too palun küttepuud ja kartulid tagasi!
****
Es war mal ein Maler
der hatte ein Hanscen und Staffelien
Er liebte eine Scauspielerin
und diese liebte Blumen

Er werkaufte daun sein Haus
die Bilder und seine Existenz
Und für all das Geld
kaufte er ein ganzes Blumenmeer

Million roter Rosen
siehst du aus deinem Fenster
Wer so richtig verliebt ist
wandelt sein Leben
für dich in Blumen um

Morgens stehst du am Fenster und glaubst
den Verstand zu verlieren
Wie die Fortsetzung eines Traumes
ist die ganze Gegend voller Blumen

Das Herz will erstarren
Was für ein dummer streich eines Reichen
Aber unter dem Fenster steht
fast atemlos der arme Maler

Ihr Treffen war kurz
Nachts nahm der Zug
sie mit sich fort
Doch in ihrem Leben blieb
heftig das Lied der Rozen

Der Maler lebte allein weiter
viel Leid ertragend
Doch was in seinem Leben blieb
war dieser ganze Platz voller Blumen
/.............../

On Pärnu rannas kätte jõudnud eha
on kuulda kajakate kurbi nuukseid
Kui silman paljast neidu, kes näpib juukseid
siis põõsast vaatan vaikselt tema keha

Ta valged riided on ta kõrval maas
ma astun sammu tema poole edasi
Teise...viieteiskümnendagi sedasi
ma vaatan tema luigekeha taas

Kas siit on tulemas me kaunis suhe
sest vargsi lähen pikaks nagu juhe?
Ütlen talle tere häälel kähedal

Pärast väikest möllu Pärnu rannal
käib klõpsti kinni püksipannal
Võiks kokku saada teinekordki taas.

mul püksid põlvekohalt kitsad
ja seljas sebrapluus
ja vanaemalt kingituseks saan
sokid sall või pluus
kuid mehele sest väheks jääb
just siis kui kaasas tots
ja taksoga kui sõita tuleb
mõni väike ots
mul tarkusest jääb ülegi
kui seda ise tean
võin õpetada teisigi
kui seda õigeks pean
tean veinimarke konjakeid
mul tuttav iga baar
kuid leidub matse mühakaid
üks ütles:,, tervist daam...,,

oi krt, paar rida jäi vahelt ära;DDD
mis sitasti, see uuesti....
mul püksid põlvekohalt kitsad
ja seljas sebrapluus
ja kingadelgi tegumood
on ainulaadne uus
saan papalt mammalt taskuraha
sada kulli kuus
ja vanaemalt kingituseks
sokid sall või pluus
kuid mehele sest väheks jääb
just siis kui kaasas tots
ja taksoga kui sõita tuleb
mõni väike ots
mul tarkusest jääb ülegi
kui seda ise tean
võin õpetada teisigi
kui seda õigeks pean
tean veinimarke konjakeid
mul tuttav iga baar
kuid leidub matse mühakaid
üks ütles:,, tervist daam...,,

Paksud, rahulolevad eestlased
tulevad ostukeskusest, kärud
toitu ja tualettpaberit täis,
ainult süüa ja sittuda oskavad
paksud, rahulolevad eestlased,
ei tunne nad jumala nime

tavaline eesti värdjas teeb kaheksa
tundi persekukkunud firmas
mõttetut tööd, kuupalk pangale
panditud,
küprokist maja põllu peal, kaks
lolli last ja silikoonist punnis naine,
ei tea jumal eestlase nime

kas jälle tuleb nõnda hilissügis?
eile käisin metsas, ei näinud
ühtegi seent ega marja.
ainult raagus puud ja pori
ning varesed kraaksusid kurja.
mõtlesin elust ja surmast.