Vaatasin hiljuti telekast filmi Viharavi, Jack Nigholsoniga peaosas. Kuidas teie, foorumi kasutajad, tulete toime oma vihaga ja vaenulikkusega
PS papi, sa pole kutsutud seda teemat kommenteerima, aktsepteeri seda

kuna mul palju mõistust peas ei ole, siis ma selle peale muidugi ei tule, et kui tahan, et keegi hälvik mu teemat risustama ei tuleks, võiks lihtsalt kirjutada näiteks postkasti ja viisakalt paluda, et ta kirjutaks alles 6ndal leheküljel, mis annaks ehk ka tulemuse näiteks, aga kuna ma olen vihast ja vaenulikkusest juba idiootsuseni hullunud, siis kirjutan kohe avalausesse ülbe keelu, et ta kohe kindlasti peaks siia midagi kirjutama, ja nüüd ootan hamag irevil, millal ta seda teeb, et siis kähku ta postkast rämeda sõimuga täita sellest kuidas ta mu teema täis on sittunud. Mis teha, olen idioot

mikhan

Uhh, mulle on õnneks kommenteerimise võimalus jäetud

midagi on selles plaanis tuttavat, aga ei tea mis

Barb, kuidas sinul selle vihaga on? tunned sa ka vaenulikkust millegi/kellegi suhtes nt? ja kuidas on suhted endaga, ennast ei vihka?

Tunnen küll st on inimene kellele tagantjärgi mõeldes ennast just mitte eriti hästi ei tunne Tglt selliseid inimesi pisut rohkem kuid millegipärast tema vastu pahameel kõige suurem. Üritan üle olla kuigi vahest raske Iseennast olen ka vihanud, kes meist poleks? Ikka leiad nii ühes kui teises vigu ja see tekitab nördimust. Aga aja jooksul õpid ka iseennast armastama
Juuksur - kas sina armastad või vihkad ennast?

ennast? ma teen vaheldumisi seda ja teist olen vihanud ja olen ka armastanud. praegu olen endaga rahus

Ma tahaks küll aeg ajalt mõnel kaela kahekorra keerata, aga hoian ennast vägisi tagasi
Hea seks muidugi maandab pingeid

apelsin ja head seksi on siis kohe käepärast võtta?

Alati ei ole, aga eks siis kasutame muid abivahendeid! Å¡okolaadi näiteks!

Mina olen viha ära ravinud lihtsalt üleoleolekuga situatsioonist või inimesest. See pole ükskõiksus, vaid olukorra väärikas kontrollimine. Loomulikult mõnda tegelast see ärritab veelgi enam

Mida vanemaks saan, seda vähem vihastun. Kui ma tunnen et ei suuda ennast enam kontrollida, siis lahkun. Kui emotsioonid on lahtunud, siis saab olukorra ära klaarida Viha läheb ruttu üle
Endaga olen küll rahujalal elanud, vähemalt vihanud ei ole. Enesekriitiline olen niigi ülearu

teen sama, mis marimus. st et kui vihane olen, siis tahan ka distanseeruda ja minna millegi muuga tegelema. nt hakkan midagi füüsilist tegema või käin natuke.
sellisena ma ei ole tahtnud suhelda või kui suhtlengi kellegiga, siis minimaalselt. need, kes mind tunnevad (ei pea silmas sellel saidil olevaid tegelasi), teavad, et vihaseks saades ma muutun tuntavalt vaiksemaks või olengi vaikne. kui sellest aru saadakse, siis tekitatakse teadlikult distants siis ma ei suhtle teistega, vaid tegelen endaga ja rahunemisega. rääkida tahtmine tuleb mul peale peale seda, kui ma olen rahuneda saanud ja rahunen ma tegelikult ka kiiresti. niisama kiiresti kui vihastun
tavaliselt on vihkamine jms mulle tavatu, ei vihka kedagi ega midagi. enese peale olen jah vihane olnud teadlikult vihanud ennast nagu ei olegi. olen ka vanemaks muutudes rahulikumaks hakanud, enam ei närvitse

viha jäägu teistele naer mulle

sa oled siis see, kes viimasena naerab?

ma naeran esimesena ja viimasena ..viha tekitab viha naer naeru ..naerata ka sina juuksur kati

mis kati? kas tema on ka juuksur?

mis su nimi siis on juuksurike ...kati nagu sobiks sulle

arvad jah? no ma olen siis kati

parandan juuksur kati

Vihkamine on kirg.See on negatiivsetest emotsioonidest tingitud kiindumus.Ütleks isegi,et see on armastuse negatiivne poolus.
Siiani pole ma veel kohanud inimest,kes oleks suutnud mind ennast vihkama panna.Ikka tuleb ette,et keegi sind millegagi häirib,mis teeb meele mustaks.Siis on kaks võimalust,kas äraminna või ärapanna.Aga vihkamisest on asi kaugel.