Psühhopaat:
Manipulaatorid kuuluvad tavaliselt „musta triaadi“ isiksusetüüpide (nartsissistlik, makiavellilik ja psühhopaatiline) hulka. Neist tuntuimad on psühhopaadid. Psühhopaatia on isiksuse häire, mida iseloomustab empaatiavõime (võime kogeda ja mõista teiste inimeste tundeid) puudumine koos moraalivaba käitumisega. Esmakordselt kirjeldas psühhopaati Aristotelese järeltulija Theophrastos (371 – 287 e. Kr) oma raamatu „Karakterid“ 9. peatükis („Häbematus“). Kuna psühhopaat suudab olla pinnapealselt veetlev, jätab ta endast muidu täiesti normaalse inimese mulje. Oma eesmärkide saavutamiseks ja ohvrite kontrollimiseks kasutab ta nii positiivset võimendamist (tagantkiitmine, tunnustamine, lipitsemine, pinnapealne sümpaatia ja tähelepanelikkus, sunnitud naeratused, kingituste tegemine, raha pakkumine) kui ka negatiivset allasurumist (kritiseerimine, näägutamine, süüdistamine, tusatsemine, hirmutamine, ähvardamine, kisamine, vandumine, karistamine, patuoinaks tegemine, ohvri mängimine, vastutuse võtmisest keeldumine jne).
Psühhopaadi poolt rakendatav strateegia koosneb kolmest faasist. Hindamise faasis psühhopaat takseerib potentsiaalse ohvri kasulikkust raha, võimu, mõjukuse, seksi või mõne muu taolise tema jaoks olulise valdkonna aspektist ja püüab kindlaks teha ohvri nõrgad küljed. Manipulatsioonifaasis tegutseb psühhopaat usaldust pälviva maski all (positiivses rollis), et saada sihtmärgi üle võim. Empaatia- ja süütunde puudumine võimaldab manipuleerijal ohvrit kergesti petta, et tema usaldust võita. Kui normaalne inimestevaheline suhe tugineb vastastikusele siirale austusele ja usaldusele, siis manipulaator kasutab oma ohvrit röövellikult ära, tekitades viimasele tõsist majanduslikku, rahalist, kehalist või emotsionaalset kahju. Kui manipulaator leiab, et ohvrist talle rohkem kasu pole, siis ta hülgab tolle vähimagi süümepiinata. Selles hülgamisfaasis on tavaliselt juba leitud uus ohver, keda järgmisena põhja lasta.