Iha foorumist on välja kujunenud grupivestluse lahendus.
Mul on mingi probleem. Panen selle siia kirja. Teised hakkavad enda kogemuste põhjal lahendusi pakkuma. Siis vaieldakse omavahel nende lahenduste üle, mis on normmalne, sest kõigil on asjast oma nägemus.
Elu on omavaheliste asjade/sündmuste kogum. Arutluste kõigus võidakse jõuda hoopis kolmanda/neljanda asjani, mis võibki hoopis minu probleemi algpõhjuseks olla.
Minul kui probleemi algatajal on asjaks kogu teema läbi lugeda ja sellest omad järeldused teha.
Miks teemad tihti rappa lähevad?
Kui mina ei kirjelda oma probleemi hästi või annan sellest ainult mingi killukese infot, siis keegi ei saa mind aidata ja läheb "ära arvamiseks".
Miks ma ei anna rohkem infot alguses?
Kui mul on probleem ja ma ei suuda seda lahendada(st kirjtuan sellest juba siia), siis tähendab see seda, et ma olen mingisse mõttesse kinni jooksnud ja ma ei suuda edasi mõelda.
Ja kui nüüd väga väga aus olla, siis enamus "muresi" mis siin on, on lihtsalt mingid uitmõtete alusel tehtud. Mõned on ikka väga eluvõõrad ja tekib tunne, et isik on terve elu ainult toas vikerraadiot kuulanud ja ei tea maailmast midagi.