ühistransport on ka minusse oma jälje jätnud. sellega seoses meenub oma elust üks lugu. oli mul kunagi kummaline love affair keskkoolis endast aasta vanema noormehega. oh boy, kui kena ta oli ja pikk nagu korvpallurid olema peavad. oli kooli korvpallimeeskonna kapten. ja see affair kestis meil kokku vaata et kümme pikka aastat ja nende kümne aasta sees ei tahtnud kumbki teineteise silma alla sattuda, sest kui sattusime, me ainult vaikisime ja vaatasime eemale. aga meil oli kummalisi kohtumisi kooliteel, raamatukogu laenutuses, koduteede ristumiskohas ja mis eriti kummaline - mingi juhuse või saatuse käe läbi sõitsime me ka ühe ja sama liini ühistransprodis kodust tööle ja töölt koju, ja alati vaikides. ainus mida me tegime - vaatasime teineteise otsa. me tegime seda ühistranspordis ka siis, kui kooli polnud ja oma teed käisime. vahepeal see kummaline side katkes, kuni hakkasime temaga uuesti kohtuma, teed ristusid uuesti. selle kümne aastas sees, mil me kohtusime, me ainult teretasime ja vahetasime paar ujedat repliiki, aga enamasti suhtlesime silmsidet hoides vaikides. ei puutunud teineteisesse, ei rääkinud, ainult vaatasime. aga olustikust oli tunda, et kehad kuumasid, kui kokku saime. meie vahel oli elektrit.
nii meie teed siis ristusid teineteisega pidevalt, kuni ühel päeval need enam ei ristunud. ma ei tea, mis oleks saanud, kui poleks olnud seda bussiliini.
