Anna Haava oma luules nimetab armukeseks kedagi, keda ta ta tõeliselt armstab - kelle poole tema hing kisub. Meie siin tänapäeval oleme suuremal või vähemal määral selle sõna tähnduse ära labastanud - a la armuke on see, kelle juurde hiilitakse ülestõstetud jakikrae varjus; ikka selleks, et kolleegid või hõimlased peale ei satuks.