Lugesin ka selle vana teema uuesti läbi ja pean ütlema, et ega mu seisukohad pole eriti selle kümne aastaga muutunud. Kui praegu küsitaks minult minu reageerimist, siis vastaksin, et ei reageerigi. Ükskõik mida ma ka teeksin, oleks see vaid enesehaletsuse väljanäitamine. Võid küll loota, et näitad kas jõudu või uhkust, aga tegelikult oled ikka ennast haletsev äpu.
Mõtlemisainet see olukord muidugi võib pakkuda, aga just selles mõttes, et miks nii juhtus, mitte et mis saab edasi. Seda kuidas edasi minna, näitab aeg.
Kui armastad teist, siis ei keela sa talle seda mis hea, aga seda mis talle hea, ei saa sa talle ette kirjutada, seda otsustab ta ise ja teeb omad valikud.