lugedes siin kõiki kirjutisi jäin mõttesse.ma pole eriline kõneleja,ei meeldi targutada,ega ka arvustada. tunnen,et pole ka ise ``pühak``iga naine ootab oma partnerilt seda,mida ta ise soovib talle samuti pakkuda. naine ootab meeletus koguses tähelepanu,mõistmist, hoolivust ja tunda,et ta on alati ihaldatav. aga kas me ka ise suudame seda kaaslasele,iga samm pakkuda?....
kõik me oleme nii erinevad,kuigi elame ühe ja sama taeva all
see kui leiad inimese kellega tunned,et võiksid jagada kõike-on iseenesest tohutu õnn. kuna sellises eas meie iseloom enam nii naljalt ei muutu. kui oled kannatlik suudad ehk kaaslast painutada mingilgi määral,aga muuta,ei iialgi. nii jääbki vaid see lootus,et ehk otsides leiad selle,kes sinust jäägitult hoolib.kes vastab su kujutlusele,tõeliselt heast mehest.
aga aega otsida.....on vähe.kiirustades aga teeme valesid valikuid,see tasub end kätte.
see ongi reaalne elu. astud ämbrisse ja ämbrist välja
ja rõõmudega kaasneb ka alati valu. see on nagu kirjutamata seadus siin elus. arvan,et elu on nagu buzle,kõigil ei õnnestugi see esimene kord.
annaks keegi meile ainult kannatust,ennast mõista,kaaslast mõista. meil kõigil on ühesugused vajadused ja muredki. aga ma soovin teile kõigile seda mis mul ise puudu. KANNATUST- et kõik leiaksid selle,mida otsivad*
ja kui kaaslasest tõsiselt hoolid,siis ei lahmi mitmega korraga,ega jaga teda ke teistega!!
ehk tunned loetus ära iseenese