Ma ainult sedasorti tutvust harrastangi.
90% juhtudel ma ei vaata inimese pilte ennem, kui mulle tema ankeedi sisu või siis kirjavahetus temaga meeldima hakkab.
Loon inimesest pildi tema väljendusoskuse põhjal ning alles siis, kui huvi tekib, alles siis lajatan sellele isendile ka pildi juurde
Mulle tundub loogilisem, et kiindumine on ikka inimese maailmavaatesse, mitte tema välimusse. Välimus on 70% juhtudel petlik.
Nii imelik kui see ka ei tundu, kuid enamus kenadel tütarlastel ei väga kole hing ja maailmavaade, sest nad on läbi elu asju kergemini kätte saanud kui teised, ehk siis neil osaliselt puudubki see analüüsi võime, mida nad elus valesti teinud ning kuidas seda eneses parandada saaks - ja nad ei parandagi, kuna pole vajadust.
Tean hulgim neid vanatüdrukuid, kes nooruspõlves mehi jalaga eemale lükkasid, et tänaval kõndida saaks (piltlik väljend), kuid nüüd vanemaks saades ning oma endise ilu kaotades ei ole neil meestele muud pakkuda, kui seesama ellusuhtumine. Enese muutmiseks on aga juba liiga hilja.
Seepärast ma püüangi kiinduda alati esmalt inimese sisemaailma ning alles siis lisan sellele pildi ning heal juhul natuke hiljem ka reaalist terviku koos kehakeele ja muude asjadega.
Omades sidet vaimsel tasandil on kepp alati parem, kui vaid pakendit rahmeldades