Miks on vihata näiliselt kergem, kui andestada? Sellepärast, et viha on tugev tunne. Andestamine arvatakse teeb nõrgaks. Tegelikult on vastupidi. Jääpurikat saab murda, vett mitte.
Kohtuvad naine ja mees. Armastavad teineteist. Teevad haiget teineteisele. Lähevad lahku. Vihkavad teineteist. Armastus ei ole kuhugi kadunud. Armastus on viha poolt allasurutud. Tark inimene teab seda, rumal võib ennast elu lõpuni petta. Kas me hoolime? Kas me armastame? Sellisel juhul ei ole lõppu olemas, armastuse lõppu. Milleks siis vihata? Milleks tahta kellegile kätte maksta selle eest, et too käitus tollel hetkel just niimoodi(võimalik, et tema jaoks parimal moel)
Tõde teeb vabaks. Andestamine teeb vabaks.
Tegin selle teema esiteks isiklike sügavate tähelepanekute tõttu. Teiseks- maailm täis vihkamist on kurnav, jah, kurnav. Inimesed ei mõtle enam sellest, mida head tahetakse anda, nad mõtlevad, mida oleks võimalik saada. Kui ma ei saa(raha, kuulsust, seksi...) siis ma olen tige, mässan, maksan kätte kõigele ja kõigile.
See on kurb.
Kõik, absoluutselt kõik,mida me teeme, teeme iseendale. Tõsi, noores eas me ei mõtle sellele, me oleme tarbijad ja meie vanemad teenindavad meid. Elu ringkäik on niimoodi seatud, et kord tuleb aeg , mil noored teenindavad endi vanemaid. Kes on andja, kes on saaja?
Kui on lahku mindud, ent armastus jääb. Kas peab siis terve elu vihkama, hoidma näiteks lapsed lahusolevast vanemast lahus? Inimene õigustab alati iseenda tegemisi, kui palju me aga mõtleme tegematajätmistele?
Sa tegid mulle väga palju haiget, sa murdsid mu südame. Ainus, mis mulle jääb, on teadmine, et sa ei osanud teisiti mingitel põhjustel. Minu armastus on sinuga. Minu andestus on sinuga. Meie valikud on need, mis määravad tuleviku. Mõnikord me valime õigesti, aga mitte alati.
Armastus ei ole suhe. Armastus on seisund, teadmine ja tunne.
"All You Need Is Love" laulsid biitlid.
Andestage kellegile, kes on teile palju haiget teinud. Päike tuleb välja ja tema soojus kallistab teid.
Proovige.