http://m.rahvahaal.delfi.ee/article.php?id=68349469

Lugesin. Sain targemaks

Ma ei tea, mida naised tegelikult mõtlevad, aga olen korduvalt näinud, kui vähe on vaja selleks, et põhimõttelisest üksikemast saaks veendunud abielu pooldaja ja neist mõni on alles ähvardanud üksikemaks saada.

Ma ei saa aru neist inimestest, kes väidavad, et ei vaja kedagi. Et üksi ongi hea olla. Ma ei ole kedagi kohanud, kes tahaks tõesti igavesti erak olla, ja sageli sellised väitjad rabavad ise esimesel võimalusel endale püsisuhte.
Inimene ei ole lihtsalt loodud üksi olema.

oponeerin. pea 5 aastat juba üksi, no ei nuta veel. loomulikut on tore, kui keegi tuleb. samas on ka tore, kui ta ka minna taipab.

hmm...aga naist on?
elavad noored, armunud. naine algul toidab-nuumab, nühib pesu, on tore. ajapikku "avastab", et tegelikult peseb pesu masin ja mees võiks ise sinna oma sokid sissetoppida. ja kuivama panna. siis selgub, et ka köögis on mees tegelikult osavam, tubade puhtuse eest kandis mees juba ammu ise hoolt, kuna temakesel oli suhtsavi. ja nii avastabki mees, et pesu peseb masin, süüa oskab ka ise teha ja koristamine kah kroonust käppas - mileks siis seda naistki enam...

Lõpus , elu lõpus on vaja ...kellegi sooja hingeõhku ja kätt, mis veeklaasi ulataks...või teataks, kuhu vaja, kui hakkad otsi ära andma...
Mitte keegi ei taha sel hetkel olla üksinda. Kui paljud saavad aga öelda:"Kallis, sinu lõust on viimane asi, mida ma soovin enne silmade sulgemist näha!"
In the end is only love...taaskord

nu lõpuni on veel vast tiba aega, seniks paluks vaikust ja rahu ja ma ei välista üksiolemissoovi ka lõpu eel.

a kas pole mõnusam, kui oled vannitoas just nii kaua kui tahad, ilma et keski ust lõhuks, magusaima une ajal keegi ei tüüta ja kui und pole, ei aja teise magus nohin sind hullemini marru? igal vorstil on kaks otsa

Milline heli on kõige talumatum?
Vaikus.

Kes teab, see teab.

Uksest mitte sisenemiseks on kaks põhjust: ei ole tahtmist sellest siseneda, või puudub võti selle avamiseks.

Minu fantaasial on veel arenguruumi. Seda ma ka ei suuda ette kujutada, et mehel on naine ja laps, suhe ei ole lõppenud, aga mees eelistab elada oma ema juures ja perel vaid külas käia. Kuradi imelik mees, ma arvan.

Aga Su hilisem jutt sellest üksindusest, mis aja venima paneb, on mulle mõistetav, Tutt. Koosolemise mõte ei ole minu jaoks kunagi olnud koristaja või pesupesija leidmine. Seesama hingesugulase nautimine, kellega õhtul lobiseda, koos elust läbi minna, see on tähtis. Kedagi mõista ja olla kellegi jaoks mõistetav on tähtis. Ma oskan süüa teha ja pesu pesta ise ka, koristamise ja nõudepesuga saan ka hakkama, selleks ma naist ei vaja. Aga iseendaga rääkida ma ei taha. Iseendaga seksida pole ka päris see.

tahtmise korral leiab alati ka võtme. järelikult...
vaikust saab alati ravida- telekas, hea muusika jne jne jne.

üksi on hea, kahekesi veel parem...

Eks oleneb üsi olemise või kooselu olemusest.
Pole ju mõtet kedagi enda kodus kooberdamas näha vaid seepärast, et on hirm üksi jääda. Pigem siis juba kosutav visiittutvus kui mõttetu kooselu.
Üksi olek võib olla valikuline ning nauditav. Üksi elamine ei tähenda üksildust ning seda, et heade tuttavatega ei suhelda kui selleks tuju ning aeg tekib.

Viinamarjad on hapud. Tõestatud.

Hapu teeb tuju heaks
Pildike pereidüllist.
Pühapäevasel jalutuskäigul randa sain kokku tuttavaga, kes oma naise sabas lohises. Temake, keda minuga võrreldes väga ilusaks, hoolitsetuks ja lahkeks on kiidetud nägi välja nagu marutõves mopp- nina vingus, juuksed takkus ja kogu olek selline... kidur. No nalja sai muidugi veel aga see oli halenaljakas.
Siit ka loo moraal- pigem üksi kui mingis pingutatud, pealesunnitud ja negatiivsust täis paarisuhtes

Viinamarjad on hapud. Hea kirjeldus

Pigem hapud viinamarjad kui mõrud maasikad
Või on sõltumatus pigem hapu viinamari. Mulle on ta hetkel magus kirss tordil.
Kuna me oleme muutuvad inimesed muutuvas ajas siis ei saa kunagi väita, et meie elukorraldus jääbki selliseks nagu hetkel.
Piisab ühest kohtumisest ja kõik võib kardinaalselt muutuda

Minu psühholoogiaõppejõud ütles tabavalt: "Kõik abielud on õnnetud." Minu arvates on oluline, kui õnnestunuks kooselu osatakse teha. Inimesed on erinevad ja sellisteks jäävadki. Aja jooksul tulevad rutiin ja sellest johtuvalt tüdimus. Ka neil paaridel, kus keegi pole salkus ega keegi ei lohise kellegi järel. Moraal: tunnista enda puudujääke ja lepi teise poole omadega. Täiuslikkust ei ole ega tule.
ano, sa vaata ette, oled absoluutselt kvaliteetsaak väärt isasele, kui vaid "ukse tihemini valla hoiad"

Olles ise ka suhteliselt pikalt siiski päriselt koos elanud ja olgem ausad ka sellega väga rahul olnud siis oskan head paarisuhet hinnata. Selles ongi oluline mõlemi osapoole püüdmine ja tahe koos eksisteerida. Niipea kui see muutub ühe mugavuspuhvriks võib asja ka lõpetatuks lugeda.
Usta ma valla ei hoia-tuba jahtub ära aga viisakale koputajale võin isegi avada
Tänan muidugi ja head veteranide päeva

Täname
Selles on sul õigus, mõlemad peavad panustama.

Üksinduse kõige suurem viga on, et mõtetel pole väljundit. Väljundita mõtted muutuvad kinnismõteteks. Mõtled absurdi nii ilusaks ja hakkad uskuma, et nii ongi. Kui siis leidub keegi, kellele rääkida ja tema su väljanaerab, siis on tal üks vaenlane juures.

mõtetelegi leiab väljundi kasvõi luuleta. pole pobleemi. viinamarjad hapud? võibolla, tarbigem siis kodumaist, ei ole hapu.

"Omette lugu on erinevate lähenemiskatsetega. Kui mees naisele läheneb, on see juba paras julgustükk tema poolt. Selle eest peaks mehi just tunnustama. Isegi kui katse on kohmetu ja sõnad väga lamedad, peaks andma julgele proovijale võimaluse. Vasta viisakalt ja anna mehele võimalus põgusaltki tuttavaks saada. Läbikukkunud vestluse algatuse eest ei tohiks kedagi kohe maha kanda. See ei ütle inimese isiksuse kohta ju mitte kui midagi. Ja isegi kui mees ei tundu sulle väga atraktiivne, ei tähenda, et pead ta kohe eemale tõrjuma. Uusi tutvusi ja sõpru tuleb ju ka kuidagi leida. Kas siis äpardunud tutvusest ei võiks kujuneda hoopis meeldiv sõprus?"

Teemaalgatuses oleva artikli juures võisin enamjaolt nõustuda kõigega, kuid see lõik jäi küll kriipima.

Reaalsuses tihtilugu ebaatraktiivse mehega sõbralikult suheldes hakkavad nad eeldama, et järelikult nad meeldivad naisele ja lõppkokkuvõttes läheb asi ikkagi metsa.
Tõelised sõprussuhted on väljakujunenud sellistest tutvustest, mis pole alanud ei ebaõnnestunud ega õnnestunud lähenemiskatsega.

Missu, sa siis välistad õnnestunud lähenemiskatsest sündiva sõpruse?

Ma välistan selle vaid enda puhul.

Voodisse kõlbab, aga sõbraks mitte? Või, et mis sõpra sellest saab, kes voodissegi ei kõlba?
Tegelikult ma ei saa aru inimestest, kes teisi kergekäeliselt prügikasti heidavad.

vaada, siin pigem see asi, et mõnega sõbruned kuidagi ära ja siis sellega juba nagu imelik voodisse minna. ei tule sellist mõtetki pähe.

Üks asi on suhtes olevate kahe inimese sõprus.
Ma ei nimeta inimesi kergekäeliselt sõbraks ja ma ei suuda võtta sellist inimest sõbrana, kellega on olnud mingit laadi seksuaalne pinge, millest pole midagi välja tulnud.
Võin nendega hästiläbi saada ja võtta neid heade tuttavatena, kuid sõbraks ei nimetaks ma neid siiski.

Kas just kergekäeliselt visatakse.. Kindlasti seda ka, kuid kui kohe kuidagi ei tunne, et teine inimene sümpaatne oleks, siis ju ei pea vastu tahtmist hakkama sundima end.

Missu, aga see seksuaalne pinge on ju maandatud. Kas siis kui puudub voodiäärel sügelemine ei saa mingite muude ühiste huvide tõttu sõbraks jääda?

Ma kirjutasin, et suudan inimest võtta hea tuttavana, kuid sõbraks nimetada ei saa, sest sõbra tähendus on minu jaoks midagi muud.

Positsiooni kaotanud alfaisane aetakse karjast minema.

Ehk siis naine saab sõber olla vaid homoga, Miss?

Mina tahan küll sellist sõprust, kus aeg-ajalt ikka sõbrale (naissoost) käe püksi lükkan ja see leebe naeratusega, ent kindlalt, selle välja tõmbab, ise öeldes: "vara veel, kallis".
Seksi ei ole, samas seksuaalne pinge on. Sõber missugune!

Kas sisalik üldse jätab kivil mingi jälje või on see kena ütlus?

Elutee on juba selline asi, kus inimesed vahetuvad me ümber. Me ise muutume ja seega muutuvad ka need, keda sel eluetapil vajame. Paratamatult mõned jäävad kaugemaks, eriti kui funktsioone me elus oli tal napilt.

Võin iseenda kogutud elutarkusest seda kinnitada, et kogunenud seksuaalne pinge sõprade vahel teatud suhteetapis tõstab sõprade suhted uuele tasandile ja tagasi endisele tasemele neid sealt enam ei too. Mina veel ei ole leidnud ühtegi lihtsat viisi selleks. Suhted muutuvad peale seda ning süüdlast sellises olukorras otseselt nagu polegi.
Kui siiani on avatud ja hea suhe olnud, siis tulevad sellised arengud ise, tulevad loomulikult ja sageli on need raskesti ärahoitavad. Raske on siis seda etappi suhetes vahele jätta, sest seis nõuab nii, aga ma tean ka seda, kui raske on tekkinud pinget ületada siis, kui see ei ole vastastikune. Peamine on jääda teist austavaks. Kui keegi väidab, et sõprus on piirideta suhe ja et õiged sõbrad saavad koos sellest üle, siis mina see väitja ei ole. Võib minna nii, et ei saa.

On neid, keda läheb sul vaja
On neid, kellest tunned puudust
on neid, kes ei jäta sind maha
kuigi pole sul vandunud truudust

Veerevale kivile sammal ei hakka, see on tõsi.

Samas kas tänases dünaamilises maailmas peaks kartma üksindust vanaduses? Mina mehena arvestan seda, et vanu naisi on märksa vähem kui vanu mehi, nii et üksijäämisvõimalus sõltub isegi veeremise puhul minust endast. Joodik ma ei ole, nii et miks ei võiks ma 70-aastaselt ühe kena endavanuse naise kaasaks sebida?

Naistel on tsipa keerukam, aga kui iseloom on hea, siis ei tohiks ka naine üksi jääda.

Sammaldunud kivile on palju mugavam istuda, pole nii kalk ja külm. Ja pole ka sellist hirmu, et ta su alt minema veereb.

Hirm ...

Selle kohta võiks keegi lausa eraldi teema teha, et miks eestlased kõike kardavad. Kardavad üksindust, kardavad naabreid, kardavad Venemaad, kardavad Savisaart või Ansipit, kardavad immigratsiooni, kardavad emigratsiooni, kardavad homosid, kardavad enese sidumist ...

Lausa patoloogiliselt kardetakse elada. Miks?

Brilla, sinu loetelust kehtib minu puul vaid üksindus. Kõige kummalisem on see, et mulle meeldib üksi olla, Aga vaid seni, kuni see on minu valik, mitte paratamatus.

Hirm üksinduse ees on vist mitmeks jaotatav. On see üksindus, mille sa ise valinud oled, iseendaga olemine, millele ilmselt jf ka just enne viitas, ja siis on üksinda jäämine. Kui ei ole kedagi lähedast, kellega rääkida. Kui inimeselt on võetud ära lähedus, kui ei ole ühtegi elavat inimest läheduses, siis võib see piisavalt kohutav tunne olla. Inimene vajab teisi silmi, millest ennast näha ja millesse ise vaadata.

Sa läksid mu juurest ära
keegi nurjatu võrku su püüdis
see kustutas silmist mul sära
mis tähtsust, kes on selles süüdi

10 point jfjm! selle eest "...vaid seni, kuni see on minu valik, mitte paratamatus."