Vastasin siin ühele teemale, kus oli jutukas armukadedus ning suhete rubriiki vaatama tulles ma ei leidnud ühti sellist teemat nagu Armukadedus... veider, et suhete all seda pole, kuna see on ju suhete lagunemise üks suurimaid põhjusi

Rääkige siis, mida teie arvate armukadedusest?
Kas see on teie arvates eluterve inimese tunne?
Olete ise armukadedad?
Mis teie arvates põhjustab armukadedust?
Kuidas saaks armukadedust vältida?

Armukadedus on egoistlik omamiskirg ja teatud koguses on seda meis kõigis ning see on täiesti normaalne. Hulluks läheb asi siis, kui see kirg hakkab inimest valitsema ja paneb tegutsema, kui armastus iseenda vastu ületab armastuse partneri vastu.

Igal inimesel on omandiinstinkt, mõnel rohkem ja mõnel vähem arenenud. On inimesi, kes millegi omamise nimel on valmis kõige jõhkramateks kuritegudeks, ja on inimesi, kes suhtuvad omandisse suhteliselt ükskõikselt.

Armukadedus on seega loomulik ja normaalne inimene tunneb seda ning suudab seda kontrollida. Probleem tekib siis, kui armukadedus muutub haiglaslikuks (asutakse oma väljavalitu tegevust piirama, tema järel nuhkima ja teda süüdistama ka täiesti alusetult). Tavaline inimene peaks tundma kurbust ja kahetsust, kui keegi, keda ta armastab, eelistab talle kedagi teist. Aga samal ajal peaks aktsepteerima teist inimest kui võrdset, mistõttu see teine inimene ühel hetkel võib teha teistsuguse valiku. Normaalne oleks püüda armastatu südant tagasi võita ja kui see ei õnnestu, siis tal minna lasta.

Igasuguse lähisuhte vältimatu alus on usaldus. Pole usaldust, pole suhet. Kui usaldad oma kaaslast, siis on armukadedus märksa ebatõenäolisem tekkima. Eestlastel kui individualistidel on selle usaldusega kahjuks üsna kurvad lood.

„..... kui armastus iseenda vastu ületab armastuse partneri vastu.“

mina näen siin rohkem variante.
arumukadedus on ju tunne, mis tekib kellegi sees ja on arusaadav, et mingisugune suhtumine armukadeduse objekti ja side temaga peab enne seda olemas olema, aga nende tunnete teke ei eelda tegelikult isegi mitte partnerluse olemasolu.
otsest suhet pole selle jaoks vaja, see ei ole eeldus.
isegi siis, kui kontakt inimeste vahel miinimumini viia, tekivad teises pooles intensiivsed tunded ja tuntakse armukadedust. millega seda seletada?
kas selline kiindumus on normaalne? kes saab ütelda, et pole?

lisaks sellele, millest jf juba kirjutas, arvan ma, et partnerite vahel ebaproportsionaalselt jagunenud tunded ning mis iganes meeleolud ja nende ilmingud, mis nende vahel valitsevad ja suurenenud armukadedusele viitavad, võivad tähendada hoopiski ühe partneri madal(am)ast/alanenud enesehinnangust ja vähesest eneseväärtustamisest (st teise partneri vähesest enesearmastusest, kus teine seatakse esikohale, teda väärtustatakse rohkem) tulenenud süvendatud hirmust jääda sellest väärtuslikumast osast oma elus ilma - ilma teisest, tema armastusest, mis siis võikski teoreetiliselt olla teise alalhoidlikuma ja kahjuks paraku ka paranoilisema käitumise käivitajaks ning üheks neist põhjustest, miks armastatu külge liigselt klammerdutakse.
partneri kasvav kiivus kui viide kasvanud hirmule, suurenenud ebakindlusele, alanenud enesehinnangule vms.
ka see on normaalne tegelikult.

kudas armukadedust vältida?
sellele on mul keeruline vastata. ma ei tea.
mida tähendab vältida?
minu jaoks seostub see mingite tunnete allasurumiséga, aga allasurutud armukadedustunded ei vii veel nende kadumiseni, vaid kogunemiseni, mis on halb.
ma arvan, et nii neist ei vabane.
selle jaoks peaks enne endale selgeks tegema, kas see armukadedus, mida ma tunnen, on halb või hea ja miks mul sellest vaja vabaneda on. kui see on normaalsuse piires kontrollitav, siis pole ju vaja.
armukadeduse saabki ju ka siduda üldisema enesekontrolliga ja muidugi enesehinnanguga. armukadedusest vabanemiseks tuleks siis suhe endaga kõigepalt korda teha.
ma ei väida, et see absoluutselt nii toimib, nagu mina arvan, aga mingid märgid ja see elu, mida ma enda ümber näen, näitavad seda.

ka minus leidub armukadedust, ülemäärast selles midagi pole.
jah, arvan, et see on eluterve tunne ja kuulub emotsionaalselt arenenud terve inimese juurde.

Eluterve armukadedus on akspteeritav - partner tunneb, et teda ihatakse vähem kui ta vastu pakkuda suudab (tegelik tunne on aga vastastikune).
Haiglane armukadedus küll aga on ebaterve, see võib viia vägivallani (nii vaimse kui füüsilise), kui ka suhte lagunemiseni (pidev kahtlustamine, jälitamine ning süüdistamine).

Siin tuleks jälle rääkida inimese tahtest. Tahe on inimese ainuoman ja mitte keegi teine seda muuta ei saa. Iga inimene peab enda tahtega ise toime tulema ja seda kontrollima.
Algatuseks tuleks leppida tõsiasjaga, et ainus võimalus, et teine tahaks, mida sina soovid, on soovida seda, mida teine tahab.
Terroriga saab küll teise inimese tahte allasuruda ja teda enda tahtele allutada, aga see tähendab tema orjastamist. Ja ega see allasurutud tahe kuhugi kao.

üldjoontes kui möllavad tunded, pole mõistusel enam kohta. seega öelda, et amukadedus blablaa, tuleb kontrollida blaablaa, on paras blaablaa. seda kas on või ei ole. kas on natukene või on haiglane. teadlikult ei tee sa sellega suurt muffigi. sõltub täielikult sellest sinusse sisendatud programmist. minu viga on vist see, et mida pole, seda pole.

Mõistlik armukadedus oma partneri suhtes on täiesti loomulik. Mina küll olen, aga see ei sega elamist, pigem annab talle kindlustunnet, et ma armastan teda. Ja kui aus olla siis mõõdukas armukadedus on väga armas. Annab teada, et sa siiski oled oma kallile oluline. Ja ta märkab sinu tegemisi. Meil on see vastastikune.

Ma olen täitsa üllatunud - see on esimene teema, kus ei tulnud kohe mingit lälisemist

Enamusel siin rääkijatest on ilmselt õigus. Igaüks väljendab seda küll erinevalt, kuid enamus saavad siiski ühte moodi asjast aru.
Väljendan siis ka enda nägemuse (mis ilmselt kattub eel öelduga) armukadedusest.

Minu jaoks on armukadedus seotud vaid ühe asjaga - armukadetseja enda enesehinnaguga.
Ehk siis ta tunneb, et ta ei ole oma partnerile parim, mida maailmas võtta on ja kardab, et "out there" on keegi, kes suudab talt kallima röövida.
Siinkohal tuleb mängu eelnevalt mainitud usaldus - oma kallimat peab usaldama, mida ta ka ei teeks !!!
Kui kaob või väheneb usaldus, siis hakkavad kõik probleemid pihta, sest suhe on eelkõige koostöö ja kui üks jalg logisema hakkab, siis see asi kaua püsti ei seisa. Ma lisaksin siinkohal brillamento öeldule ka teise mitte vähem tähtsa osa suhtest - see on suhtlemine (usaldus ja suhtlemine siis koos). Meile on antud suu, selleks et me saaksime välja öelda mida me mõtleme ning partnerluses tuleb seda teha koguaeg, et teine pool teaks, mis sinuga toimub ning, et te koos saaks leida tekkivatele probleemidele lahenduse läbirääkimiste teel.
Usun siiralt, et kui on olemas suhtes 100% usaldus (kasvõi pimesilmi) ning 100% aus suhtlemine, siis peaks iga suhe üle saama mistahes probleemidest. Sest siis peaksid inimesed olema võimelised tegema objektiivseid järeldusi või siis kompromisse.
Seega ma arvan, et armukadedus, isegi vähesel määral, ei saa olla eluterve tunne, kuna probleem peitub alati inimeses endas, mitte tema partneris. Isegi, kui partner naeratab kellelegi teisele vahest siiramalt, kui teile, siis tuleks ennekõike omavahel suhelda ja välja selgitada, miks see nii oli. Armukadedus on emotsioon ning emotsiooni ajel otsuste tegemine ei ole üldiselt mitte kunagi head toonud.

Kuidas seda vältida? Eks ennekõike tuleb arendada usku endasse ning tõsta oma enesehinnangut (loomulikult suures osas peaks siin kaasa aitama ka partner). See, kuidas tõsta enesehinnangut oleks puha eraldi teema ja siin seda lahkama ei hakkaks.

Ma ise tunnen, et ma ei ole üldse armukade. Ma usaldan oma teist poolt 100%, et ta teeb raskel hetkel alati õige otsuse ning see otsus on langetatud arvestusega, et ka mina olen tema elus olemas. Ning siia maani ei ole mul kordagi olnud ka põhjust temas kahelda.
Ainuke emotsioon, mida ma vahest tunnen on lihtsalt kadedus... et ma kohal olla ei saanud, kui ta kellegi teisega miskit põnevat tegi ja mulle sellest hiljem rääkis

Teoorias väga ilus, nicedude, aga kui me emotsioonidest räägime, siis stabiilne ja igavene 100% ei ole 99,9% inimeste puhul võimalik. Mitte kuidagi ei ole. Ja siit tuleb see eluterve armukadeduse tunne. Lihtsalt alati on mingi tõenäosus, et sa ei kontrolli olukorda enam, et sinu ja partneri teed on kuidagi lahku läinud, aga et te ei tea seda veel. Või vähemalt sina ei tea. Seda väikest tõenäosust ei saa enamikult võtta, sõnasta teooriaid nii hästi kui tahad. Ja pole vajagi. Las see vähene armukadedus olla, see ei sega. Haiglase kadedusega tuleb tegeleda.

No tibin räägib telefoniga ja muudkui aga kõkutab ja itsitab elavalt.
Mõtlesin, et teen tseeeni. Miks minuga nii ei kõkutata?????
Tibin kooris ennast riidest lahti, võttis ahvatlevalt siivutu poosi ja ütles: "Kas tahad mind või telefonis kõkutamist?"
Rohkem mul sellelaadseid armukadeduse kokkupuuteid ei ole kunagi olnud.

Justnimelt, eeldatakse et ollakse teineteise jaoks kogu ja see ainuke maailm. Kohe kõiges, mis aga vähegi olla annab. Ja kui see kuidagi nii ei ole, siis on jama majas.
Jah rääkida ja rääkida. Seda on hea kirjutada aga katsu sa sellest rääkida. Vahel see isegi õnnestub.

Armukadedust seostatakse tihti ka usalduse otsimisega. No kui naine hakkab uurima, et kus käisid ja mida tegid ja räägi täpselt kõik ära ja miks sa siis nüüd vaikisid, et äkki valetad jne jne jne. Tegelikult ei ole see arumkadedus, vaid usalduse puudus. Üks annab põhjuse ja teine kohe haarab sellest kinni. Sellel juhul aitab: Usalda aga kontrolli. Oma silm on kuningas.

Brillamento - see sinu toodud näide on ka üks põhjus, miks ma armukadedust suht idiootseks emotsiooniks pean.
Kui inimesel on tekkinud keegi teine ja ta pühendub sinna rohkem, kui oma suhtele, siis mida sa teha saad?
inimene, kes tahab ära minna - läheb nii kui nii.. karju või trambi käte jalgadega vastu maad - see ei aita.
Jah kunagi ei tea, kui teed lahku kasvavad, kuid isegi siin ma usaldan oma kallimat nii palju, et mina saan olla esimene, kellele ta sellest räägib (ja ma loodan, et see juhtub juba enne, kui need teed päris lahus on).
Karta, et ta ära läheb kellegi teise juurde on sama totter, kui karta, et äkki ta jääb talvel katuselt kukkuva jääpurika alla.
Kui sa kardad, et ta läheb, siis siin ongi probleem sinus - sa tunned, et sa ise ei ole tema jaoks piisavalt hea, et ta võib kedagi teist veel vaadata. Ja ikkagi jõuame ju minu teooria juurde tagasi. Armukadedus on siis ikkagi enesekindluse puudumine.

Me kõik oleme ise oma suhte sepad - täpselt nii nagu te tahaksite, et see toimiks - täpselt nii peab ka tegutsema ja otsima teid, kuidas oma kallimale selgeks teha, et just sinu tee on see õige (siinkohal räägin taas läbirääkimistest ja kompromissidest ja üldse suhtlemisest). kui leiate mingi kesktee, mida mööda minna, siis tuleb vaid seeda teerada jälgida ning usaldada oma kallimat, et ka tema tuleb su selja taga.

Armukadedust ei ole kunagi suhtes "kui näeme, siis kepime".
Siis on jah lihtsalt kahju, et ise aega ei leidnud.

Aga kui on klassikaline tõsine armastus, sii son see armukadedus paratamatu. Ajapikku see väheneb, kui suur tuhin on mööda läinud j amaailm paika loksunud. Ehk siis õpitakse teineteist tundma ja teadma, et mis kelelgi juures mida tähendab. Et kas on teisele (võõrale) naeratamine lihtsalt pelgalt võlts maskeraad või mitte.

Armukadedusel on mitu nägu ning olemas ta paraku on. Pidavat olema armastuse pahupool koguni. Samas peaks tegema vahet sellel, kas tegu on armukadeduse või nagu eelpoolgi öeldud, usalduse puudumisega. Tegelikult on inimestel ikka enamusel elus vähemalt korra sees kihvatanud, lihtsalt enamik meist õpib elukogemuse lisandudes seda ohjama.
Hull on asi siis kui kaob usaldus või tekib hirm ihaldatu kaotuse ees. Teha pole enamasti midagi aga instinkt sunnib inimest üldiselt ikkagi võitlema.

Lühidalt.
Midagi tõelist ei ole võimalik kaotada, sest midagi mittetõelist ei ole olemas.

saidil http://www.telegram.ee/ jäi eile silma üks artikkel erinevate ülikoolide teadlaste käe alt läbi käinud uuringutest. seal kokku võetud järeldustest võiks minu arvates ka armukadeduse tekkepõhjuste mõistmisel abi olla.
allikas: http://www.telegram.ee/vaimsus/kuidas-vaimne-seisund-heaolu-mojutab-i-osa#.Uszwxb32MUV

antud artiklis viidatakse siis selle ebatervemale osale.
samast kaheosalisest artiklite kogumikust pärineb ka üks mulle meeldinud lause:
„Ükskõik, millisele ühele efektile on arvukalt põhjuseid.“

tsiteerin:
(artiklis avaldatud kokkuvõtte inglisekeelne originaal http://phys.org/news147463620.html annab pikemal kujul sellest parema ülevaate)

Liiga suur suhtesse pühendumine võib suurendada ärevust, depressiooni ja vaenulikkust

Inimsuhtluse dünaamika tõttu võivad suhted põruda, kui investeerida tasakaalustamata kogus energiat ja fookust ühe inimese peale ning sellisel puhul on emotsionaalne valu mitmekordselt võimendunud.

Houstoni ülikoolis tehtud uurimuses leiti, et kui ühe või mõlema suhteosapoole poolt on suhtele asetatud liigselt emotsionaalset raskust, hakkavad need isikud oma väärtust hindama oma romantilise suhtlemise tulemuste järgi. Seda juhtub nii tihti, et psühholoogid on sellele oma nime andnud – suhtest sõltuv enesehinnang (relationship-contingent self-esteem) ehk RCSE.

Kõrge RCSE-tasemega inimesed on oma suhetes väga pühendunud, kuid võivad armastuse suhtes kogeda nõudlikku ja kinnisideelist käitumist. Uurija Chip Knee: “Kui suhtes juhtub midagi, siis need isikud ei eralda endid sellest. Nad tunnevad kohe ennast isiklikult seotud olevat iga suhte negatiivse asjaoluga ning muutuvad ärevaks, masendunuks ja vaenulikuks.“ Valesti ei pea minema isegi eriti suur asi. See võib olla ka nii lihtne nagu teise inimese mittevastamine nende sõnumile või kõnedele. Uurimus ei viita sellele, et pühendumus ise oleks halb, vaid pigem, et halb on valet moodi pühendumine nagu suhe, mis tõuseb egoistlikust soovist täita oma elus tühimik teise inimesega. Kui teist aga mõnel põhjusel lähedal ei ole, muutub sellise inimese sees tühimik väljakannatamatuks.

Kui inimene armukadetseb, siis ta lihtsalt kardab, et äkki ta ei ole oma kallimale piisavalt hea ning see ongi enesekindluse puudumine.
Lihtne.
Abiks on usaldus oma kallima vastu.

Ma ei ole nõus, et see ainus põhjus on, Paarbi. Sageli on suhtes ka mehe ja naise omavaheline konkurents, mille eesmärgiks on tõestada, kumb ikkagi on kodus liidrikohal. See, kes endale rohkem õiguseid ja võimalusi saab, on ilmselt tegijam. Võrdsus saab häiritud. Teistega suhtlemine on üks võimalus endale rohkem õiguseid ja võimalusi saada.

See ei kehti kõigi puhul, aga see on olemas.

Kuidas võimuvõitlus armukadedusega seotud on?

No ma ju kirjutasin eelmises postituses. Kui ühel osapoolel on armuke, siis on tal rohkem võimalusi ja õiguseid.

Kui mees või naine suudab omale armukese välja kaubelda, siis see on juba omavaheline kokkulepe - mis seal enam armukadetseda on, kui oled ise asja lubanud? Meie isiklik arvamus on see, et suhe, mis ei ole võrdne õigustes - ei olegi suhe. See on mingi käskija ja alluja sümbioos pigem
Ning võrdseid õigusi tuleb jah osata omale välja kaubelda ja nõuda. Neid selgrootuid, kes oma õigusi nõuda ei oska kasutataksegi ära ning seal ei ole kedagi muud süüdistada kui vaid iseennast ning sellega tuleme tagasi meie mainitud enesehinnangu juurde. Inimene, kes teab, mida ta väärt on ei lase omale pähe istuda ilma, et endal mingi kasum sees oleks Need ongi kompromissid

Teoorias on tore, aga praktsikas jääb suhtesisene konkurents ja sellest tulenev võimalik armukadedus ikka alles. Ei pea ka mingit kokkulepet olema, armukadedust ei teki ainult open relationship - tüüpi paaridel. Piisab sellest, kui sellises konkureerivas paaris tantsupeol naine mehest (või vastupidi) märksa menukamaks osutub.

Kui sa mistahes tegevuse analüüsi teed, mis armukadedust tekitas, siis sa jõuad selle juureni jõudes ikkagi tagasi selle sama enesekindluse puudumise juurde ju. Mis vahet seal on, mis seda pahameelt tekitas - põhjus on ikka sama. Sa tunned, et mees / naine tahab toda teist rohkem, kui sind ja see ongi seesama enesehinnang ja kartus kaotada, mis koheselt turja püsti viskab.
Menukamaks / osavamaks osutumine ei ole armukadedus - see on lihtsalt kadedus, et teine parem oli Armastusega sellisel tundel ei ole eriti suurt pistmist.

Ma olen tundnud armukadedust, millel mu enesekindlusega midagi pistmist ei olnud. Tõsi küll, ma pean nüüd mõtlema, kas see lihtsalt kadedus ei olnud. See armukadeduse ja kadeduse eristamise osa on väga hea tähelepanek, sellele pole ma varem mõelnud.

Just nimelt
Ka meil on üks kogemus, kus üks pool tundis kadedust sellest, et teine pool kellegi kolmandaga seksis. Algul tundus armukadedusena, kuid natuke rahunedes asja üle mõeldes tuli välja, et see oli hoopis lihtsalt kadedus, et ise juures olla ei saanud ega pealt vaadata
Armukadedus on siiski see, mis tekitab tunde nagu sa ei ole piisavalt armastatud.
Lihtsalt kadedus on aga see, mis tekitab pahameelt teise parema käekäigu üle.

Ning tegelikult mitte kumbki neist tunnetest ei ole meie arvates ühelegi suhtele hea, kui see pikemalt kestma jääb. Hetkeline tunne võib olla, kuid see peab väga kähku üle minema, muidu on suhtes mingi probleem, mida läbi räägitud pole või miski, mis on jäänud omavahel kokku leppimata.

Nojah, mul ei olnud üldse seksimisega tegemist. Ainult tähelepanuga. Juhtus selline üritus olema, kus naisi oli vähe ja mehi palju.

mis on õieti armukadedus? mina ei ole armukade, kui kuulen, et mees on juhuslikult sattunud prosti juurde või siis üheöösuhe olnud, kus nime ei teata ja nägu ei mäletata. kui aga mees teisele armastuskirju saadab ja armunud on, siis pole mõtet ka võidelda.see pole armukadedus, see on midagi muud.tahtmine mitte lolliks jääda.

Siis Sa ei armasta, kui kartus lolliks jääda on suurem kui tahe suhet säilitada. Kui ei armasta, siis pole tõesti põhjust kinni hoida, sest vähegi välimust omaval nooremapoolsel naisel peaks neid mehekandidaate ikka leiduma.

Armukadedust ei teki siis kui elad iseendale. Teine on sinujaoks lihtsalt kaaslane mingiks ajaks. Igal hetkel oled ise valmis minema paremaga ja tema maha jätma. Aga kui sa tahad kellegagi olla elulõpuni, siis tekib kohe armukadedus kui teisel sellist soovi ei ole. Kui mõlemad tahavad elada elulõpuni koos, siis nad üksteisele ei annagi põhjus olla armukadedad. Ära tee teisele seda mida ei taha endale, hästi lihtne ja töötab alati.

Kui sul on mingidki tunded teise vastu, siis on täiesti loomulik, et tekib ka armukadedus. Kõik oleneb sellest, et kas sa armastad rohkem teist või iseennast. Kui palju sa lased armukadedusel ennast ja suhet valitseda.
Selleks peab olema täiesti tuim, ükskõikne inimene, et puuduks armukadedus.

Ei pea olema tuim inimene vaid ollakse tuim selle vastu kellega koos ollakse. Kõik ajavad taga kedagi kes neile meeldib, aga elus alati ei saada neid kätte ja siis lepitakse olukorraga ja valitakse keegi selline kes väga korda ei lähegi. Sedasi võib vabalt aastakümneid kooselada. Üks elab teisele ja teine elab mingit salaelu veel peale.

Mina küll ei suudaks elada paarisuhtes sellisega, kes tegelikult mulle üldse korda ei lähe.
Kapipeded on sellised, kel puuduvad tunded naiste vastu, aga ometigi elavad koos naisega, et rahvas nende tegelikest eelistustest aru ei saaks. Aga armukadedad on nemadki, sest kui naine kellegi teise leiab ja ära lähe, kust siis uus kattevari leida.

Kuidas sa küll nii täpselt tead,oled ehk üks neist.Mõtlen kapi pededest.

Velts, pean sulle petumuse valmistama, minu riist pole kunagi meeste peale tõusnud.

Kui armastus on eluterve inimese normaalne tunne siis on ka armukadedus eluterve armastava inimese tunne.
Saab küll vältida, mitte armastada siis pole ka põhjust kadestada.
Jah ma oleksin kindlasti armukade kui ma veel suudaksin armastada. Kahjuks olen aga see eks tundis seda tunnet vaid korra elus ja lasin inimese vabaks kuna ma armastasin teda. Loodetavasti on ta ka täna sama õnnelik kui aasta kümneid tagasi lahkudes.

Miskipärast on kõigearmukadedamad just need, kes ise ei armasta. Endal õnn puudub ja ei saa ka teiste õnne rahulikult pealt vaadata.

Aastatega on see tunne muutunud pidevalt seoses vabameelsuse ja elukogemuse kasvuga.
Tänaseks on seda järgi jäänud väga vähesel määral .......võib-olla liigagi vähe.

Tunne täitsa olemas ja vähemaks pole teda küll jäänud, ainult ta ei tungi enam nii esile. Vaevalt siin vabameelsusega midagi pistmist, aga elukogemusega kindlasti, just see paneb käegalööma, et mis siin ikka energiat ja ajurakkusid kulutada, muuta niikuinii midagi ei saa.

aga võib-olla on hoopis armastust väheks jäänud (viitan üle-eelmisele väitele, et arukadedus aastatega väheneb).
äkki on nii, et kui vabameelsusele teed teha ja leida aega kõigiga olemiseks, ei jäägi enam aega mõelda monogaamse suhte loomisele, tõsisematele tunnetele. tunded ei saagi tekkida, kuna kõigega on tegemist. ei ole aega ega energiat ühele keskenduda.
tegelikult võidakse olla väsinud sellisest elust, ise seda märkamata, ja see paneb ütlema, et vähe kadedust. viidatakse sellele, nagu oleks leplikumaks muutunud. tegelikult võib armastust väheks jäänud olla. kui ei ole armastada kedagi, siis armukadedust ei saagi tekkida. nõudmised enda suhtes võivad ka vähenenud olla. armastus enda vastu võib väheneda. käega löömine
ma näen seda praegu.

2014-08-17 17:52:05 - postitus, mis mulle korda läks. olen sama ise mõelnud.

Utha sinu eelviimases postituses kukkus, tänu näpukale, üks huvitav väide välja, mis tegelikult ka päris vale pole

nuh?

Armukadedus eksisteerib täies hiilguses. Erinevates vormides. Aastatega armukadedus jääb tahaplaanile, asemele tuleb kindlustunne ja rahulolu. Käis kuskil, nojamissiis. Eks ta vist rohkem noorte ja värskelt armunute mure ole

hull värk on see armukadedus

Kui on armastus, ei saa olla armukadedust! Mõne ego on siin ülipeeneid skeeme leiutanud, et teist kontrollida. Täiesti arusaadav, sest 99% inimestest ei tunne oma elu jooksul tõelist armastust.

Minu meelest on mehed lollid. Neid võib küll kasu eesmärgil võrgutada, aga mitte kunagi armastada! Seega pole ka armukadedust meeste vastu. On kadedus naiste vastu, kes osavamad võrgutama on.

Armastus on olemas - olen seda kogenud (viimased 11a)

Kui armastuses on mõrad,pressib nendesse vahedesse armukadedus ....