ma armastan sind, aga ainult sel juhul, kui sa mulle tingimusi seadma ei hakka.
kui sa oled (minu tingimustel) nõus elama selle teadmisega, et mind aeg-ajalt mõni teine keha ligi tõmbab ja ma seda nautida tahan, siis saad mu endale (meil saab olema üks magamistuba, aga me seda eriti ei kasuta), aga nii kauaks, kuni minu tingimusi ei muudeta). sinu omandihimu võib selle hävitada, mis meil (mul) on, mille tagajärel võid sa mind enam mitte endale saada (sina tahad mind rohkem kui mina sind), kuna sa tahad mind muuta, aga tingimuseks oli, et..... sina oled selles süüdi, kui me lahus elama hakkame (kui ma sind endistel tingimustel enam tahtma ei peaks). minu elu on sellisel viisil ärakorraldatuna väga hea. ma ei saa aru, miks sul ei ole. kui sa ei lepi minuga sellisena nagu ma olen, siis sa mind ei armasta.
jne.
ja kuidas see algab. algab see sellest, et..... kooselu alguses lubab teine teha teise heaks kõike. kui oled lubanud mulle kõike, luba nüüd ka parimaid mehi(naisi).
huvitav seis tekib.
mulle tundub ikkagi, et vaimse truuduse tähtsusest füüsilise ees räägitakse siis, kui millegipärast suhte vaimne potents allakäinud on. kui käib vaimne alla, käib ka füüsiline.