Teema algatajaga 100% nõus. Vaimne ja füüsiline truudus on kaks täiesti erinevat asja. Kui mõni mees siin arvab, et suudaks kõik naise fantaasiad täita, siis mina kahtlen selles sügavalt, et leidub mees planeedil Maa, kes seda suudaks. Lihtsalt liiga seinast seina on mul need.
Siis lähme järgmise küsimuse juurde. Mis siis teha? Suruda kõik enda sisse? Mis juhtub, kui oled aastaid enda sisse elanud? Oleneb inimesest. Kes muutub kinniseks, es kibestumusest närviliseks. Igasuguse toimiva suhte alus on rahulolu. Rahulolu aga on seisund mida ei saa osta ega kompenseerida. Rahulolematus aga tekitab pingeid. Varem või hiljem need pinged hakkavad peegelduma meie käitumises ja suhtumises ümbruskonnaga, s.h perega ja kaaslasega. Edasi pole vaja rääkida vist.
Nüüd siis küsimus. Kumb on mulle olulisem, kas see, et mu kaaslane on surutud minu poolt raamidesse, ma püüan pakkuda tema fantaasiatele väljundit ise neid mänge nautimata või … ma aktsepteerin tema isiksust, austan tema soove ja lasen tal käia oma äraseletamatut rada. Tulemuseks on igati eluga rahulolev kaaslane.
Jah, ma valin selle viimase. Miks? Sest meid seob midagi enamat kui omandiinstinkt. Järelikult on meil midagi, miks me suudame 24/7 ühes ruumis viibida ja sama õhku hingata. Loomulikult on minu jaoks oluline tema sexuaalsus. Ilma selleta pole mingit suhet. Aga peab olema veel midagi.
Minu jaos ongi truudus pigem see, et ma olen kellegi jaoks olemas. Hoolin temast, tema soovidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Olen olemas ka siis kui ta kukub ja siis kui ta lendab. Alati olemas.
Mis puutub sexi ja ahvatlustesse, siis need käivad oma radapidi.
Siit tekib küsimus ikkagi, et kumb meile olulisem on kas vangivalvur ja omanik olla või tunda rõõmu inimesest õnnelikust ja vabast kaaslasest?
PS. Ei tasu unustada, et kõik meie elu on kahe kõrva vahel kinni.