...tsiteerin.."Meeste omandikirg ja valitsemisjanu võivad hävitada harmoonilise kooselu....Tuleb teha vahet füüsilise ja vaimse truuduse vahel,need pole üks ja seesama.Oma naist armastav mees peaks seega leppima ja olema õnnelik kui ta naine saab füüsilise naudingu teise mehega.Vaimne truudus on tähtsam kui füüsiline.Kui armastatakse tõeliselt, on vastastikune ausus loomulik ja hädavajalik.Ka seksuaalselt kõige võimekam mees peab tunnistama ,et ta ei suuda kunagi kõike anda, millest tema naine unistab.Kooselu alguses lubab mees oma naise heaks teha kõik.Aga mis juhtub pärast?Kui oled lubanud naisele kõike, siis luba ka parimaid mehi."
..mida arvavad sellest abielumehed....ja ka muidugi abielunaised..??

Nii see elu kujuneski,sai õiguse oma juures käia,ja mina sain omale vaba valiku kuidas ja kellega.Ja seda üldsegi mitte kättemaksuks.Mis lahenduse lõpuks kõik saab on juba iseasi.

100% päri - elamegi nende reeglite järgi.
Ja kas teate? kui kõik on lubatud siis tegelikult hääbub ka see isu keelatud vilja järgi.
Meie suhtes on vaimne truudus ainuke truudus mis eksisteerib... seks on seks olenemata sellest kellega seda harrastatakse.
Kuid tahaks vastu vaielda ütlusele et just mees on see kellel on omandikirg suurem on.
Enda suhtlemiste kogemused on näidanud pigem vastupidist.. vähemalt 50% tuttavatest meestest oleks vägagi rahul sellise abieluga kus seks ei ole truuduse osa ja oma sõnul nad lubaks seda ka naisele (kui naine muidugi sama lubaks), kuid enamus on tõdenud et naised saadavad kohe pikalt kui sellisest suhtest kasvõi juttugi teed.
Kuna ise elame just sellises suhtes kus seks teistega on lubatud siis 90% meestest kellele oleme oma suhtest rääkinud on avaldanud soovi leida endalegi selline kaaslane kes saaks aru et seks ei ole truudusega seotud.
P.S. sooviks teada kust kohast see tsitaat võetud on?

Selliste vaadete toetamise eest ühes teises teemas,tahtis üks prominentne naisterahvas siin portaalis mind ära lintsida

ma pole küll kohanud meesterahvast kes oleks nõus mind teistega jagama....vastus on kindel ei. Ehga ma sellest huvitatud ka pole olnud, aga provotseerida ju ikka võib

ega igapäevaselt ei kannataks seda väljagi,aga et mees kaugemal tööl käib,siis teda siin nagunii ei ole.

paarbi : tsitaat pärineb ajakirjast "Naised"...."Ave ja Rein Weberi abielu ei tunne piiranguid"...

Ja ometi on väga palju mehi, kes naudivad ja lausa erutuvad sellest, kui nende nähes keegi teine nende naist ....... !!!
Siit juba teine küsimus meestele, miks see neid erutab?

Tsitaat on Weberite raamatust "Õnne Feng Shui" ja sellest on tõesti ka erinevates ajakirjades jutuks tulnud.
Ma jagan seda seisukohta, iseasi tõesti, et suurem enamus mehi ei talu mõtet teise mehe ... khmmm .... riistast oma naise sees.
Aga maailm oleks parem paik, kui vaimset ja füüsilist truudust suudetaks eraldi käsitleda.
Kus siis on need 90% meestest, kes õnne ja rahulduse nimel oleks valmis oma naist jagama?
Nimed. Aadressid.

deMarteuil nad on siinsamas - iha-s

paarbi ... miks see mind küll ei üllata .
ärge siis imestage, kui varsti teie uksele koputan ...

Minagi nõustun peaaegu täiesti. Aga ma ei nõustu selle osaga : "Kui oled lubanud naisele kõike, siis luba ka parimaid mehi.".
Parima mehe ta juba minu näol ju saigi. Selleks et ta ka ise selles kindel saaks olla, peab olema võimalus võrrelda.

Jah. Selleks et aru saada et oma kallim ikka parim on, on vaja aega ajalt midagi millega võrrelda

eks endaomaga seob ka miskit muud kui seks. ühised rõõmud mured, lapsed jne. Isegi kui minnakse selle nö. parimaga selgub, et miskit jäi maha. Mida hvanemalt see parimaga minek on seda suuremate tüsistustega. elu on sedasi seatud, et noored on loodud kokku kohanema, vanemad aga ei kohane enam eriti. muidugi ei tea mis on kui ikka päris vana oled ja eks ka asi individuaalne ja olukorrast sõltuv.
Aga, et mis erutab näha kaasat teisega, vast armukadeduse puudumine ja meeldivus näha kuidas teine naudib.

armukadeduse puudumine kindlasti ja teine -teise aktsepteerimine

ei ole veel kohanud meest,kes tahaks jagada oma naist teiste meestega.kipub olema ikka nii,et naine ei tohi aga mees teeb ikka.kui naine andestab ja mõistab,siis mees samas olukorras jätaks kohe maha.

Kaasik,ära ole nii pessimistlik

kõik võimalik vastastikusel kokkuleppel eos paika panna,et hilisemaid pretentsioone ei rahuldata.

kaasikul on õigus!

täitsa kindlasti ei ole

mihkan - millega sa rahul ei olnud?

tean ka naisi kes ei luba mehel võõrast naist vaadata ja kui asi sexini jõuaks oh ,,mis siis toimuks.kõik on kokku lepitav.. kuid loomulikult armukadedusega pole mõeldav midagi teostada

vaidlesin vastu barbwire väitele et kaasikul on õigus
minu kogemus on näidanud, et see on tihtipeale naiste soovunelm, et mees nii armukade oleks, ja siis mehed ka vastutulelikult mängivad et see nii on kodurahu huvides, tegelikult aga salaja on täiesti pohhui, kes ta naist paneks, kuni rasedaks ei tee ega millessegi ei nakata. Sorry kui nüüd meeste suure saladuse välja lobisesin

Elu on näidanud, et meeste omandi tunne ikka väga suur tegelikult. kui neile on lubatud flirtimine netis. reaalis. kus iganes, siis hoidku jumal, kui naine julgeb isegi suhelda kellegi teisega. kohe oled lits.kõik, mis on lubaud meestele, pole lubatud naistele..meeste maailm.

pole see meeste maailm midagi sellist-et lubatud meestele ja keelatud naistele vaba valik kõigil

Ei saa nõustuda kaasiku tervik kommentaariga st loomulikult leidub ka selliseid mehi kes nõustuvad oma naist teistega jagama ( swingers jne ), kuid muuga üldjuhul tuleb nõustuda. Või väidab keegi teisiti?

väidan küll vastu- sest tean mitmeid kellel see pole kunagi probleemiks,kuid kõik on vastastikusel usaldusel ja kodurahu hoidval kokkuleppel

valik on vaba jah, aga kui naine teeb sellise valiku, siis on ta 100% tõenäosusega ka maha jäetud ( ei arvesta umbes 1% eesti meestest, kes vabamad). naised andestavad, kuid ei unusta, mehed unustavad, aga ei andesta. lihtne.

Sõltumata sellest,kas mees või naine,kiputakse ikka unustama see mis ise tehtud.Teise tegusid vahest küll andestatakse,aga tihti ununeb ka see,et andestati.

ei meeldiks, aga fantaasiatest on läbi käinud, et naine jääb teisega vahele üldiselt olen omandihimuline ning ei taha midagi kellegagi jagada!

Nooremast peast on asi alateadvuses järglaste saamises ja armukadedus loob tõkkeid. Vananedes vaatenurgad muutuvad ja piirid avarduvad.

Kahe käega poolt - ausus ja teadvus suhtes. Teadvus asjade eristamise poolelt, üht partnerit siiski armastad ühtemoodi, teist armastad teistmoodi kui üldse armastad, vast ikka mõnel teisel määral. Truudus sellest tulenebki, et inimene ei pendelda ei kahe- ega kolme vahel vaid on kindel endas ja teises inimeses. Ja ausus loomulikult enda ja teise vastu ja mõlemapoolne. Ei tohi üks teha head nägu, et talle see kõik sobib ja kui ei jõuta sellele kokkuleppele, siis teine ei tohi teha head nägu, et talle niipidi sobib. Kui see on paigas ja printsiip klapib, siis andke aga tuld. Sai väga keeruline jutt vist...

Nii et siis vaim ja keha eraldi? No vabandage see on ju hullumeelsus. Ja seda veel kõigele lisaks nautida? No jah tummaks võtab aga samas unistada pole kahjulik.

Kõige suurem viga tehakse sellega,et usutakse end oskavat valetada

Jah valel on lühikesed jalad.

Huwiline- keeruline jutt küll kuid mõistetav ikkagi

Teema algatajaga 100% nõus. Vaimne ja füüsiline truudus on kaks täiesti erinevat asja. Kui mõni mees siin arvab, et suudaks kõik naise fantaasiad täita, siis mina kahtlen selles sügavalt, et leidub mees planeedil Maa, kes seda suudaks. Lihtsalt liiga seinast seina on mul need.
Siis lähme järgmise küsimuse juurde. Mis siis teha? Suruda kõik enda sisse? Mis juhtub, kui oled aastaid enda sisse elanud? Oleneb inimesest. Kes muutub kinniseks, es kibestumusest närviliseks. Igasuguse toimiva suhte alus on rahulolu. Rahulolu aga on seisund mida ei saa osta ega kompenseerida. Rahulolematus aga tekitab pingeid. Varem või hiljem need pinged hakkavad peegelduma meie käitumises ja suhtumises ümbruskonnaga, s.h perega ja kaaslasega. Edasi pole vaja rääkida vist.
Nüüd siis küsimus. Kumb on mulle olulisem, kas see, et mu kaaslane on surutud minu poolt raamidesse, ma püüan pakkuda tema fantaasiatele väljundit ise neid mänge nautimata või … ma aktsepteerin tema isiksust, austan tema soove ja lasen tal käia oma äraseletamatut rada. Tulemuseks on igati eluga rahulolev kaaslane.
Jah, ma valin selle viimase. Miks? Sest meid seob midagi enamat kui omandiinstinkt. Järelikult on meil midagi, miks me suudame 24/7 ühes ruumis viibida ja sama õhku hingata. Loomulikult on minu jaoks oluline tema sexuaalsus. Ilma selleta pole mingit suhet. Aga peab olema veel midagi.
Minu jaos ongi truudus pigem see, et ma olen kellegi jaoks olemas. Hoolin temast, tema soovidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Olen olemas ka siis kui ta kukub ja siis kui ta lendab. Alati olemas.
Mis puutub sexi ja ahvatlustesse, siis need käivad oma radapidi.
Siit tekib küsimus ikkagi, et kumb meile olulisem on kas vangivalvur ja omanik olla või tunda rõõmu inimesest õnnelikust ja vabast kaaslasest?
PS. Ei tasu unustada, et kõik meie elu on kahe kõrva vahel kinni.

Täiesti nõus,kuid siiski tuleks meeles pidada ütlemist:ära tee teisele seda,mida sa ei taha,et sulle tehakse

Vot just. Seda ma just ütlengi. Ära pane inimest vangi, mõtle mis tunne sul vangis olla oleks?

Aga,kui tunned enda tegude pärast süümekaid,võid hakata teisele andestama ka asju,mida ei tohiks andestada.Ja siis võib alata sündmuste ahel,mis heaga ei lõpe

Vaata, selleks peab inimene olema piisavalt täiskasvanud, et endale teadvustada mida ta teeb ja mida mitte.
Üks päriselt sündinud ja kurb lugu on mu enda kunagise töökaaslasega, kes vihast oma noorehe vastu põrutas kusagile olengule x arvu meestega maadlema. Seda, et nende suhe lõppes pole mõtet rääkidagi aga tibikene ise põdes seda sündmust oma hinges veel aastaid läbi. Ehk siis, kui tahad tõesti grupikat, siis ikka pead olema selleks nii ihult kui hingelt valmis, mitte et tekkis mõte ja torman pea ees kusagile. Kui kaineks saan, siis lakun haavu.
Kõik mida me teeme peab olema mee endiga kooskõlas. Kui ikka hing vaevama hakkab, pole mõtet seda sammu üldse astuda.

Otsuseid tuleb langetada kaine peaga

Otsused ja vajadused ei sõltu ainult kainusest, ehk mängib selles väikest rolli ka vanus ja elukogemused. On ju noortel omad vajadused ja arusaamad elust, minu sugusel eakamal naisel teised ja ehk on ka sooline erinevused. Rohkem tundub ikka vanuseline arusaam. Loomulikult on õigus mõlemil. Noortel on unistused ja omad kogemused millest lähtuvad, eakatel teised. Neid võrrelda kummal on õigus või vähem õigus oleks ehk väiklane.

Kaldun arvama, et see pole ka enam vanuseline eripära. Selles kuidas me suhtume maailma, mida peame õigeks ja valeks oleneb kõik sellest kus ruumis me viibime, kes meid ümbritsevad ja kuidas ning kui palju me suudame end sinna paigutada.
Inimestel on individuaalsed tõekspidamised. Kusagil kultusfilmis on öeldud igal ühel on oma tõde ja ta peab sellega elama. Peaasi, et ise rahul on.

õigus sexida teistega-usaldus,teineteise vastastikune austamine.

seda kõike, mida NSM räägib, saab kasutada mõistuseabielus....armastusabielus pole see võimalik, sest armastusega kaasneb armukadedus ja isekus - rääkige, mida tahate - sellist armastust, kus soovid, et ainult teisel hea oleks, esineb ainult filmides ja romaanides.....noored, ärge uskuge seda möla - hoidke oma armastusest kinni, aga ärge ka väga lämmatage - hingamisruumi loomulikult vaja, aga armastajad suudavad teineteist rahuldada küll ja küll - ei ole mingi kõrgmatemaatika see....ma tahaks näha ühte armastavat meest, kes julgeks õelda, et laseb oma naist hea meelega teisel keppida....ja vastupidi.....kui ikka armukadedus puudub, siis pole armastust ka ja siis hea igasuguseid vabadusi lubada ja oma litsindust õigustada.....

Lisett,see,et omakasupüüdmatult ja teisele kõike lubavad armastajad niiväga esile ei trügi,ei tähenda,et neid ei olegi.Nende tagasihoidlik ego,mis lubab neil lasta armastatul vabalt hingata,ei pane neid ka karjuma sellest,kui ebaõiglane see maailm on

erandid kinnitavad reeglit ja ikkagi jään endale kindlaks - nad võivad ju armastajad olla, aga kas ka armastavad.....ok, nad kannatavad salaja kõik välja ja nutavad patja ja kui paariline seda ei näe või ei tunneta - mis armastus see siis on????? ... armastust on jah, mitmesugust, aga mina räägin mehe ja naisevahelisest armastusest, irw....

Armastus on ühepoolne tunne teise inimese vastu!Tihti on see õnnetu tunne,sest armastatul puudub samasugune vastutunne.Ideaalne on muidugi kui kaks teineteise vastu samuti tundvat kokku satuvad.Enesearmastus(ego) võib muuta armastuse armukadeduseks.

lisett, siin ma vaidlen vastu. Armastusel pole minu jaoks armukadedusega mitte mingit seost. Armastuse olemus on minu jaoks ei ole seotud armukadedusega, omandiinstinktiga, kohusetundega, sõltuvusega jne jne.
Mis on minu jaoks armastus? Kõige paremini oskab seda sõnastada Jiddu Krishnamurti. Enamvähem samasugune lähenemine selle sõna olemusele on ka minul.
http://www.aigarsade.com/krishnamurti/pt10.htm

Õigemini tekib mul siin küsimus, et mis asi on armukadedus. Mille peale sellisel puhul kaaslane kade on? Ma ju ei lähe tema juurest ära, ei armasta ma ka seda teist nimest. Tegemist on puhta sexiga. Mille peale kade ollakse?
Kas inimesed oma kadedust seletada a oskavad?