aga kuidas nüüd edassi elada? pakkisin ühel järjekordsel päeval, kui olin temaga taas üritanud vestelda teemal "miks meil ei ole normaalne elu, miks sa mind kunagi ei kallista, miks sa mind tõrjud jne"- ma ei rääkinud etteheidete vormis,nagu ma siin kirjutasin ehk, ma olin rahulik ja ütlesin et tahan lõpuks ka vastust saada. muidugi ta ei vastanud...ja läks kouhugi välja. mina konsulteerisin vastava väljaõppe saanud nõustajaga ja see soovitas mul tema asjad pakkida. nii ma ka tegin...kui ta koju tuli oli ta muidugi shokeeritud, kuid suht külma suhtumisega .siis õnnestus mul lõpuks ka talle ultimaatum esitada- kas hakkame elama nagu mees ja naine, või sa lahkud. ma siiski lootsin...lootsin, kui ta vastas, et võtab mõtlemisaega paar päeva.
kuid kui eile töölt tulin, siis avastasin ,et osa tema asju oli juba kadunud. ja ometigi polnud veel ultimaatumist päevagi möödas...
nõustaja ,kellele ma helistasin ,on naiste varjupaiga töötaja, ja paadunud feminist. temalt objektiivset nõu saada on suht võimatu...ma ei vaja kinnitust ,et mul on üksi parem ja bla-bla-bla, ma vajan nõuannet ,mida üksindusega pihta hakata, mul on lausa hirm, et ma teen endale midagi halba... ja mul pole ka ühtegi sõpra ega tuttavat, kellega rääkida, või kasvõi kelle õla najal tühjaks nutta. ja raha kuskil väljas käimiseks ka pole... ja kuidas ma saaksin üle armastusest tema vastu, oma eelmist suhet (esimest armastust) põdesin järgi 6 aastat, ma ei taha seda enam uuesti üle elada.