Ma olen tõsiselt väsinud..väsinud olemast see,kes ma ei taha olla.Väsinud käitumast nii,nagu ei taha.Süda ja hing ihkavad vabadust,vabadust olla see,kellena end tunnen..olla armastatu ja armastada..tunda,et keegi hoolib.Kahju,et meie ühiskonnas ei ole see nii lihtne,ja paraku ei oska ka ise kusagilt peale hakata.Unistan päevast,kui ei peaks ärgates habet ajama,jalgu raseerima..unistan päevast,kui saan olla ALATI see,kellena end tunnen..

Sa ei peagi olema keegi vastutahtmist ... alati on olemas väljapääs aga kas sa peaks seda siin foorumis kuulutama , siin on küllaga inimesi kellele kirjutada ja küsida nõu , et kuhu edasi liikuda ! Hädakisa siin pole päris see mis sulle toob soovitud tulemuse, pigem teeb see sulle hoopis kahju. Sorry aga minu seisukoht, edu sulle tegemistes.

Red-kurb,et need minu mõtted jätsid Sulle mulje,et hädaldan. See ei ole nii mõeldud. Ja keda pead silmas,kui kirjutad "siin on küllaga inimesi kellele kirjutada ja küsida nõu , et kuhu edasi liikuda !"