Norra ja Liibüa rahastavad end naftaga. Nagu veel paljud riigid.
NSVLi majandushädad tulenesid sellest, et plaanimajandus ei toimi. See saaks ehk toimida ideaalses ühiskonnas, aga ideaalset pole olemas, inimesed on loomult mugavad ja laisad. Turumajandus vähemalt võimaldab inimesel nälga jääda, kui ta liiga laisk on, seetõttu paljud ikkagi liigutavad end. Ja ega meil ongi juba sotsiaalne turumajandus, mida muud see lääneriikide heaoluühiskond ikka on. Praeguse võlakriisiga on pigem kahtluse alla sattunud selle sotsiaalne osa, mitte kapitalismi osa. Sest võlakriis tuleneb asjaolust, et riikide väljaminekud on liiga suured, sh väljaminekud igasugustele pensionitele ja abirahadele.
Igasuguse majandussüsteemi puhul peaks lähtuma kahest põhieeldusest:
1) rikkuse allikas on töö (praegu on ühiskonnas tohutu hulk mittemidagitegijaid, kes saavad riigilt niisama raha, paljud neist ka palga näol, ega anna mitte midagi ühiskonnale vastu)
2) inimene oma olemuselt on laisk ja vajab töötamiseks motivatsiooni (ja parim motivaator on oht nälga surra, kui tööd ei viitsi teha).
Ka Marx, muide, pidas õigeks varade jagamist töötavate inimeste vahel. Tänased vasakpoolsed on aga selles mõttes väärastunud ideoloogiaga, et raha tahetakse ära korjata töötavatelt inimestelt, et siis jagada seda neile, kes tööd teha ei viitsi või ei saa, sest õppida pole viitsinud. Selline sotsiaalne kapitalism ei ole jätkusuutlik.
Aga ma olen nõus, et riik peab võimaldama õppimist neile, kes õppida tahavad. Sealhulgas ümberõppimist ja keeli (praegu on keeleõpe Eestis väga kallis, ehkki meie põhihäda on suutmatus rahvusvahelises turunduses läbi lüüa).