antud teema on väga hea vastus küsimusele, miks meeste kirjad on nii "nõmedad" jne. tegelikult on see mall "ei tea ise ka, mida tahta- miski pole iial küllalt hea" vägagi tüüpiliselt naiselik. kui ikka järjest kohtad sellist suhtumist, on üha raskem kedagi tõsiselt võtta. miks peaksin nii väga püüdma n.ö. "täisväärtuslikku ja normaalset" suhet luua, kui ma juba 99% tõenäosusega tean selle lõpptulemust? vanemaks saades ehk ei tule see suhtumine enam nii selgelt kõnest/kirjast välja, aga naine jääb naiseks, olgu ta siis 20- või 80-aastane......