papi: Eks nad ikka viitsi mõelda ka
Ma siis nüüd mõtlesin, kuigi sinult otsest vastust pole tulnud, et kas siis võtaksid invaliidistunud naise omale elukaaslaseks või mitte?
Minu praegune otsus oleks et mitte. Mul endagi eluga tegemist ning hooldada peale enda veel teisigi, sestap pigem vajaksin ise tuge, kui et viimsed jõuraasud veel kellegi teise jaoks kulutaksin. Kahju öelda
aga nii ta on.
Kui aga võtta selline situatsioon, et elukaaslane või laste isa invaliidistuks ootamatult siis kas ma hülgaksin ta? Siin tuleksid mängu juba teised tegurid: kuidas see inimene minusse on suhtunud siis kui ta oli tervik. Näitena võiksin võtta enda exi või siis oletame et mu elukaaslane pole minusse just kõige lugupidavamalt suhtunud, on ärakasutamist, valetamist ja petmist ette tulnud, isegi kui alguses oli kõik ideaalne. Ja siis kui äkitselt juhtub selle inimesega kes mind pole austanud, mingi õnnetus, siis kas ma peaksin kaastundega vastama? Üks osa minust vastaks et jah, ma tean et ma olen sisimas väga hooliv ja äärmiselt kaastundlik inimene, seda on oi kui paljud ära kasutanud... Kunagi sai tehtud test mille tulemus andis teada milline elukutse just sinule sobivaim oleks - minu tulemus oli meditsiinitöötaja, sanitar, psühholoog, sotsiaal valdkond jne, seda just minu kaastunde ja suhtlemise oskuse pärast. Med. töötaja minust vaevalt saaks, liiga nõrganärviline vere jne. suhtes
Teine osa jääks kahtlevaks, nii egoks olen ma muutunud küll et ma ei tee enam head inimestele kes mulle näkku on sülitanud, kuigi ma olen ka pärast seda edasi oma abistava käe ulatanud kuid see on ( võib ) veaks osutuda sest inimesed ei muutu, see kes kord noa selga on löönud, teeb seda korduvalt.
Ühesõnaga, minu otsus kas jätaks või mitte, oleneks konkreetsest inimesest. Oma exi ma nüüdseks jätaks kuid inimese kes hinges, kes minu vastu lugupidav, armastav ja hell - ei jätaks, ei suudaks jätta...