Ma täitsa usun, et erinevatele inimestele sobib erinev lähenemisviis. Näiteks armus mu töökaaslane mingisse jorssi, kes talle romantilisi lugusid msnis saatis ja tuhande ühe öö muinasjuttudest luuleridu postkasti toksis. Mina paha inimene muidugi täiesti lolli peaga (kui oleks teadnud, et ta neid raamatuid lugenud pole, oleks vast vait olnud) ütlesin, et kus need read pärit. Ta peale seda oli nii nukker. Arvas, et tüüp ise neid kirjutas. Mind näiteks poleks selline käitumine üldse loksutanud. Pigem vastupidi, oleks totakaks pidanud teda.
Mina armusin hoopis mehesse, kes kihutada armastas ja kunagi ei teadnud mis pagan tal nüüd plaanis on. Kes lihtsalt helistas, et lähme lõunale ja poolel teel Å¡aÅ¡lõkikasse tuli paremale ideele, lähme Pärnusse lõunale hoopis. Inimesega oli alati pagana lõbus ja huvitav. Elu nagu suur seiklus
Mul vist ongi see põhiline, et inimene peab olema lahe ja üdini positiivne.
Ma ei kujuta sedasorti inimesi keerutamas, valetamas ja hädaldamas kuidagi ette.
Ma nii hull veel, et minu jaoks hädaldav, torisev ja elumere raskuste käes küüru vajunud mees tundub kahjuks saamatu ja saamatut meest ei taha kohe kindlasti
Äkki on teine voodis ka seline hädaladav, torisev ja küürus.