Elukogemus.
Inimese elu on palju lihtsam, kui ta on aus, nii enda kui teiste vastu. Aga jah, see eeldab julgust endasse vaadata ja ennast tundma õppida.
Hinnangutest loobumine on suur samm. Me võiksime öelda, mis meile meeldib/sobib ja mis mitte, selmet mõelda ja öelda õige/vale.
Selle aususega seoses meenub hiljuti kogetu. Sattusin siin Ihas suhtlema ühe mehega, ja üsna varsti juhuslikult ka ühe naisega, kes ostutusid paariks päriselus. Kumbki ei teadnud teise poole siinsest kontost. Kumbki polnud suhtes teatud asjadega rahul ja ajas siin "oma asja". Tehti teineteisele haiget ja seigeldi nii, et kumbki isegi ei aimanud. Nende probleemid, mida omavahel ei arutatud, olid täiesti lahendatavad, ja oleks piisanud ausatest jutuajamistest kumbagi vajadustest. Mees kirjutas mulle umbes nii, et "ma ei taha naisele haiget teha, käin vaikselt ära ja siis on jälle rahu majas". Naine tegi sama. See on umbes nõnda, et mõlemad tahavad süüa, aga kodus küsida ei julge/oska, ja käivad salaja sööklas. Keegi pole rahul, aga vähemalt on mõlemad õnnetud!
Mis suhe see on, kus pole usaldust, julgust olla need, kes me oleme? Me kõik tahame olla ausad ja et meid usaldatakse, inimene reeglina tahab olla hea inimene.
See mõtisklus on kõrvalepõikeks, ei ole otse teemakohane, aga võib-olla siiski haakub selles mõttes, et partnereid jäädaksegi koguma/vahetama, kui ei suudeta olla ausad ja seda ka püsipartneriga jagada/arutada.
Tugev suhe kannatab tõe välja. Ja kui ei kannata, on seegi arenguks vajalik.