Jäi silma selline aljärgnev teema:
Kirjedage paari sõnaga, mis iseloomustab eesti naisi, kes iha.ee -s asjatavad...

Paari sõnaga kirjeldada Eesti naisi see on täielik filosoofia ja paari sõnaga see on võimatu.
Peaks alustama sellest kui jumal lõi Aadama ja Eeva, et elada õnnelikut jäi tal midagi lisamata mõlemale. Nüüd tekib alljärgnev küsimus mida provime koos lahtimõelda..
kes iha.ee -s asjatavad. Mulle tuleb ette - passivsus ja ebareaalsed ootused

Miks on tekkinud inimeste ja rahvaste vahelised erinevused ja lahkhelid mis viivad kohutavate tagajärgedeni k.a sõdadeni?

Nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Kuid mitte ainult, on ka teatud protsent ühtivaid. Siia ei ole midagi parata ja igaüks vaatab sellele oma arvamusega.
Inimestevahelised suhted puudutavad absoluutselt kõiki ja me alustame nendega kohe, sündides. Suhted emaga, isaga, õega, vennaga, sõbraga, naabriga, õpetajaga jne, kuidas need kellelgi täpselt kujunevad.
Kuid peatuge hetkeks ja te näete: neile, kellega te suhtlete, on kõigile juurde pandud mingi «lisa». Näiteks ema. Või isa. Või õpetaja. Või abikaasa. Või sõbranna.
Kas need «lisaga» inimestevahelised suhted on ikka pärissuhted? Või suhtlevad omavahel rollid? Ema suhtleb lapsega ja laps emaga, õpetaja õpilasega ja vastupidi, president riigikogulasega ja vastupidi, müüja ostjaga jne.
See «lisa» annab justkui mingi õiguse kuidagi teisiti olla, mitte inimesena, vaid vastavalt rollile. Emal on justkui õigus nõuda oma täiskasvanud lapselt, et see talle iga päev helistaks; mehel on justkui õigus nõuda oma naiselt kodu korrashoidmist ja naisel on justkui õigus nõuda oma mehelt «õigel ajal» kojutulemist.
Stopp! Tuleks nüüd algusesse tagasi: kui te soovite inimestevahelisi suhteid, siis tulekski teil suhelda inimestega. Ja need suhted saavad areneda ainult vabas tahtes, ilma õiguste ja kohustusteta.
Minul omal ajal ei olnud neid teadmisi ja ma ei osanud oma emaga suheldes kunagi vaadata, mis on seal – ema «taga». Kui oleksin osanud, oleksin saanud temaga rääkida ka neist asjust, millest mu ema pidevalt ema rollis olles mitte kunagi ei rääkinud.
Oleksin saanud ta kutsuda retkele, kus oleksime saanud teineteisele näidata, mis meie sees tegelikult toimub. Milline väärtus see oleks olnud meile mõlemale! Jah, inimene võib lõpetada oma maise elu nii, et tal on olnud küll palju suhteid, kuid ta pole kunagi kogenud suhteid inimeste vahel.
Vaadake oma elu, peatuge hetkeks ja pange tähele: millised on teie lähisuhted? Teie kooselu? Abielu? Kas seal on liikumis- ja arenemisruumi kõigile?
Või on seal läbi viidud omandireform ja abielu on sulle andnud katastritunnuse – ametnik on sind kellegi omaks kinnitanud. Sul tarvitseb ainult heita pilk oma elule ja vaadata: kas sinu lähisuhe on edasiviiv või on see lämmatav, isegi hävitav? Muutusi on sul võimalik teha alati.
Kui sul on lähisuhe inimesega, kellega te teineteist mõistate, kellega te olete pidevas liikumises, pidevas suhtlemises ka siis, kui kuude kaupa teineteist ei näe; kelle küljes sa ei ripu, kuid kelle olemasolu paneb sind õitsema; siis sellist suhet pole sul vaja hoida – see suhe areneb ise oma loomulikkuses.
Kui aga tunned, et pead mõnd suhet hoidma, tervendama, väänates end kaaslase maailmavaate järgi, sest muidu võib suhe äkki puruneda, siis – las puruneb! Haiged suhted teevad inimese haigeks.
Pikkamööda, aga krooniliselt tulevad sellisest kooselust igapäevaellu ebatervislikud harjumused, passiivsus, norutamine, edasilükkamine ja pidev hirm kedagi või midagi kaotada.
Sa oled tervik: hing, vaim ja keha. Kõik sinus saab alati puudutatud.
Elavad suhted löövad sind õitsema tervikuna. Lämmatavad suhted lämmatavad sind tervikuna.
Vaadake inimest ja te näete kohe: kas tema suhted on korras, kas ta ammutab neist? Kas ta õitseb? Või on jäänud halliks, liikumatuks, tõrjuvaks, läinud paksuks või kaotanud ebaloomulikult palju kehakaalu või korjab endale pidevalt haigusi külge.

Võib ka olla, et inimene ei ole inimestevahelisteks suheteks küps ja kordab seepärast ikka ja jälle vanu mustreid, vahetades elukaaslasi või pikendades iga päevaga kooselu, mis ammu on muutunud hävitavaks.
Ma leian, et kõik hakkab pihta iseendast ja suhetest iseendaga. Kui minu suhe iseendaga täidab mind pideva avardumisega, toetab mind kasvus ja õitsemises ning on vaba hirmust, siis kõik teised suhted, mis minu juurde tulevad, on nagu preemia.
See on sinu elu kõige väärtuslikum osa ja on sinu elu koososa ka siis, kui sa elad üksinda. Inimestevahelised suhted, mis sel viisil on sinu ümber end loonud, moodustavad kustumatut energiat andva organismi, millel on oma intellekt.
See lihtsalt toob sinu teele alati just selle inimese, kellega sul hetkel on midagi koos teha. Et saaksite genereerida uusi ideid ning täitsa teineteist puhta ja tervendava inimlikkusega.
Kokkuvõtteks.. Tulevik algab meist.

Üsna pikk ja lohisev positus, seega ei viitsinudki seda lugeda. Kuid kohe alguses jäi silma lausejupike: "kes iha.ee -s asjatavad. Mulle tuleb ette - passivsus ja ebareaalsed ootused".

Sa selle peale ei ole tulnud, et need, kes siin passiivsed ja ebareaalsete ootustega, on reaalses elus aktiivsed ning üsna adekvaatsed oma ootustes?

R. Charles Bo kirjutab enda raamatus "Meie pole Arktuuruselt" et inimene ei sünni maailma vaid saab sündides endale maailma kaasa. Lapsena õpib ta kõigepealt seda tundma ja siis laiendama. Kui ta tahab kellegagi suhet luua, peab ta sisenema tema maailma ja lubama teda omasse. Mitte keegi ei kuulu teise maailma võivad olla vaid väga lähestiku ja tihedalt seotud maailmad. Juba seotud maailmasid saab lahutada ainult aeg kiire vägivaldne lahutamine pole võimalik, see muudab sidemed veel tugevamaks valutavateks.
Teine tähtis asi on tahe. See on ühe kindla inimese omadus ja keegi seda muuta ei saa. Ka inimene ise mitte. Ta saab vaid seda tahet allasuruda, aga see ei kao kuhugi. Inimsuhetes tekitavad just need täitumatud tahted paksu pahandust, sest ei osata leppida sellega, et see tahe pole mõeldud täitumiseks, vaid hakatakse otsima süüdlasi. Kui oleks lasknud sel tahtel rahulikult minna oleks jäänud vaid kerge kurbusenoot hinge, aga vihkamist kanname nagu kivi kaasas. Kõik sellised vihkamised salvestuvad igaveseks meie alateadvusse.
Näide: Jüri tahab Mallet, aga Malle hoopis Kallet. Jüri selleasemel et leppida olukorraga, hakkab süüdistama Mallet, et see ei hooli tema tunnetest ja teistega kõlbab küll ringitõmmata. Malle aga pole ju milleski süüdi, ta ei saa käituda enda tahte vastaselt. Kui aga Jüril õnnestuks sundida Mallel Kallest loobuma ja endaga suhet looma, siis see oleks vastu Malle tahet ja sõbra asemel võib saada vaenlase kogu eluks. Malle süüdistaks teda kogu elu selles, et pidi enda tahte vastaselt kallest loobuma. Samuti toimib süüdistamine ja vihkamine Jüril ka Kalle suhtes.
Mida rohkem selliseid vihkamisi salvestub, seda õelamaks inimene muutub
Ei ole olemas andestamist, see on vaid halva mänguga hea näo tegemine. On võimalik olukorraga leppida ja proovida sellest üle olla Alternatiiviks on vastandumine ja vihkamine.

ajukääbikud parandavad maailma