Kas olen mina loll või teine pool loll. Paar lõiku kirjavahetusest.
Tema kiri minule:
Sa tundud nagu numbriliselt suur inimene, aga elust asjadest nagu ei teaks midagi...pole hullu
Lühidalt, olen põhimõtekindel ja kangekaelne inimene-üks mees oli vägivaldne, teine veel hullem-vaimne ahistaja...Pole kerge otsus, loobuda kõigest, mille kallal hingega vaeva nähtud-aga on asju, mida mida mina ei andesta...ja sellepärast ka inimesega kokku ei jää, et oleks ilus elu...Mul pole perekonda, sugulasi...ainsad lähedased ongi minu lapsed.
Ja ma olen uhke, et saan hakkama...Seega olen väga valiv, et see inimene, kes mu saab, oleks seda ka väärt
Minu kiri temale:
Ehk see numbriline mees mõtlebki rohkem, ennem kui midagi teeb. Minu jaoks saab arusaamatuks, kuidas saab ehitada maja üles koos inimesega kes on vägivaldne? kas see polnud siis ennem tunda??? Teine maj koos vaimse ahistajaga??? Kuidagi huvitav et kõik need teadmised jõuavad kohale peale aastaid koos olemist, mitte ennem. Minu jaoks on huvitav see, et põhimõttekindel ja endaväärtust hindav inimene tegi lapsed sellistega???? Kuhu jäid sellel momendil põhimõtted ja väärtused????
Ah, ok ega asjal pole mõtet sain aru, et sellel asjal pole väärtust. keegi peab ennast hirmus väärtuslikuks, samas ei oma mitte midagi väärtuslikku.