hea sisemise kultuuriga mees oskab lugupidamisest elava, sünni, surma ja üldisemalt ümbritseva ja teiste inimeste vastu ka ettetulevate ootamatute ebameeldivustega vastandatuna kultuurselt, kasvatatud inimesena käituda. ta leiab selleks viisi.
tagantjärele enda kultuuritust õigustava, ennast imetleva halva tagasiside andmine - veel selle nautimine -, halvustavate märkuste tegemine ning üldine austusevaene ja mittearvestav käitumine oma saatja suhtes olukorras, kus enda käitumine veatu ei olnud ega ole, on isekas, ebaviisakas. saamatu suhtleja, labase ja rumala, alles lapsiku mehe tunnus.
raskes situatsioonis närviminek on veel väljavabandatav, aga üldine halb käitumine seda enam ei ole. seda enam, kui sellest saab käitumisnorm.
kui mees lähebki ähmi täis ega ei tea, kuidas uues olukorras käituda, saab siiski jääda lugupidavaks ja viisakalt tagantjärele naisele teada anda, et polnud lapsega kohtumiseks valmis, kuid sooviks näiteks edaspidi naist veel näha.
lugupidamatu ja vääritult käituv tähtis isand kohtumisejärgselt maha jätta on esmaõige tegu, mida naine enda heaks teha saab. ainult viisakas mees peaks tekitama naises soovi uuesti suhelda.
siin ma nägin nimelt üleüldist lugupidamatust naispoole ja naiste vastu, mis ei sõltu enam kohtumisele tulnute arvust ega vanusest, vaid sisemisest käitumiskultuurist.
muide, seda feminismi paska ajavadki sellised mehed, kellel on elementaarse austusega suured probleemid.