Läbi hunniku testide(vabandan)võin väita et üle
30 aastavanuste inimolendite jaoks lõppenud suhe 30-nendates
võib olla küllaltki suur piin,kuna me ei ela enam ajas kus
stereotüüpsed valitsuspedagoogid meile pähe taovad et üks valik
on õige ja sellega tuleb leppida..
Inimesed kasvavad...vaimselt...ühelhetkel on kõik läbi,midagi ei klapi enam...aeg
laiali minna...
Millest ma tahtsin rääkida on just see...30 aastane naine ei leia endale seda õiget enam...
ja saab tõeks meie mineviku valitsuspedagoogide salakaval plaan=kaos

eks leidmine on eneses kinni. peale pikka suhet peaks kõik võtma aja maha. vaatama ringi, tegema oma elus midagi muud, ära kolima, üldse puhkama kodumängimisest ja oma patareid laadima. üldiselt on väike võimalus kohe leida uus hea suhe. kui eelmises suhtes oli suur armastuse puudus, siis armastus leida on täiesti võimalik.

kui 30nene naine lõpetab pikema suhte, siis uuesti leiab ta suhte alles 40 alguses. mina olen seda kuidagi täheldanud, see pole mingi tõde muidugi.

mishake, 40 alguses on naine juba pöördumatult tädi ju, kesse teda enam tahab

foxy, vanus ei tee naist veel tädiks vaid tädiks teeb maailmapilt.
esimene tädi tunnus on kui naine muutub upsakaks, kui ta on 40 saanud või sinna lähenemas, siis on ta mingi eriline geenius või eriline olend nagu üks tädi siin kunagi ütles miks keskealised naised on ropud - neil ei ole enam midagi kaotada, tal oli ju õigus
noorel naisel pole vaja ärbelda, sest elu ees

tädi teine tunnus: ta leiab, et kõik mehed peaks temasse hästi suhtuma, teda eriliseks pidama, teda hästi hindama, suhtlema temaga nagu ta oleks viimane naisolend maamunal jne

kannlover. Minu isiklik seisukoht ongi see, et inimene ei peaks enne mingit kodu ja kindlat suhteteemat mängima hakkama, kui tal pole selge, mida ta elult tegelikult tahab. Mina igal juhul 22 aastaselt ei teadnud mida elult tahta, ka need mõtted ja soovid mis olid 25 olid 30 eluaastaks pea peale pööratud.

vaata miska. Inimesi on laias laastus 4 sorti.
Loll ja aktiivne, loll ja passiivne
Tark ja aktiivne, Tark ja passivne.
Sina kuulud paraku sinna esimesse sorti. Sellepärast sulle "tädid" konnasilma peale astunud ongi.

aga ma ju räägin et sa oled tädi mis tädi. sa vastad kõigile eeldustele 101%. kui sul oleks ajamasin, läheksid 20 aastat tagasi ja kohtuks oma 20 aastat noorema minaga, siis peaks tema sind samamoodi tädiks.

ma saan aru et tädi olla on nõme, aga miks sa oled siis? mina pole selles süüdi, ise oled tädistunud
nüüd olen mina paha, tõde on siis nii halb

NSM, kas tõesti on õigem kulutada elu elamise asemel, elu mõtte otsimisele? Ja kui sa selle mõtte lõpuks leiad, võib olla juba lootusetult hilja.

Kas see, kui inimene 20 aastaselt koos elama ei hakak ja kindlat suhet ei loo tähendab, et ta otsib koguaeg.

Ma arvan, et sa pole kunagi päris hästi aru saanud mida ma silmas pean. Sa taandad alati kõik sellele, et kui 20 pole sõrmust ja pisiperet, siis inimene meeleheitlikult otsib ja otsib kedagi.

Mina arvan, et inimene peab kõigepealt iseenda üles otsima. Saama teada kes ta on. Enda maailma paika saama, siis on millele suhet rajada. 20 aastasena olin ma vaevalt kodust välja rännanud ja alles hakaksin suurt maailma avastama enda jaoks. Seal juures alles hakkasin avastama iseennast. Õppima ära tundma oma sisemisi soove ja eristama neid kapriisidest, hetkelistest vaimustustest. Nägema kõrvalt paljusid erinevaid inimesi, paljusi kultuure, nende eripärasid, seal juures perekondasid. Kogu avastusretke vältel küsisin ma alateadlikult endalt, kas see on see mida ka mina soovin. Jätta maha vanemate pähe pandud mõttekaart ja kujundad enda oma. See mis on omane mulle, mis annab mulle n.ö rahu tunde.
23 aastaselt avastasin ma enda jaoks tohutu maailma. Ameerika autod, kiirused, riskid, äge ... väga ägedad inimesed olid selles seltskonnas. Lahedad mehed. Kuulasid minu mõistes ülilahedat muusikat Viibides tihedalt nende inimeste seltskonnas aastaid, esitasin ma endale küsimus, kas ma tahaks ikka sellise mehega koos elada. Kõik oli lahe, mõttemaailm, see mis neid ümbritses, nende hobi jne. Samas, kas ma tahan ikka seda, jäädavalt? Üks miinus oli kogu selles seltskonnas. Alko. Hommikul pohmellis ja näost paistes mees tekitas minus pigem õõvastust kui armastust.
Jne, jne ... Ehk siis ma ei otsinud aastaid mitte kedagi enda kõrvale, vaid otsisin iseennast. Mis ei tähenda, et mul suhteid polnud. Ikka oli. Aga ükski neist polnud eesmärgiga, kuni surm meid lahutab.
Nii, et ma elasin ja elan siiani täiesti täisväärtusliku elu. Seda küll ilma lahutuste, peretülide, nukruseta hinges.
PS. Elu mõtet ma pole kunagi otsinud. Aga ennast võiks inimene enne tundma õppida, kui võtab kohustuse kellegi teise ees. Ka elukaaslase ees on meil kohustused. Me andsime tõotuse teha ta õnnelikuks olles ise seal juures õnnelik.
Ei ole ilus tõotada midagi, mida sa täita ei suuda.

Miks meil siis nii palju on purunenud elusid?

Olen nõus, et inimene peab leidma iseenda. Veelparem, kui ta leiab kellegi, kellega koos iseennast avastada.
Purunenud elude peamiseks põhjuseks on see, et häbenetakse olla mina ise, võetakse teiste valikuid omade pähe. Üritatakse elada nagu peab elama, mitte nii nagu tahaks elada. Muidugi ei tohi kohe joosta esimese ettejuhtuva võimaluse peale,ükskõik kui ahvatlev see ka ei tundu. Tuleb osata vaadata tulevikku ja seda ikka iseenda mitte teiste eelistusi arvestades.

jfjm, ja mida mina siis oma esimeses postituses ütlesin? tehke endale selgeks, mida te elult tahate ja siis alles hakake otsima inimest, kes seda sama elult tahab.

jfjm ja NSM, ma ei ole nõus. Seekord ei ole nõus kohe üldse.
Inimene on pidevalt arenev olend. Jah, kui kaotada kõik alternatiivsed võimalused, siis jääb vaid üks tee, sii soled nö valmis. Aga kaasaegne ühiskond hoiab kõrge vanuseni teid lahti ja me saame alati valida teise raja.

Järelikult ei saa tänases ühiskonnas olema aktiivset "lõpetatud" inimest, mingit "valmis" indiviidi. Me kõik muutume veel aastakümneid, võibolla surmani välja. Seega väide, et inimene peab kõigepealt ennast leidma ja valmis saama, on minu arust utoopiasse kuuluv.

Ahjaa, unustasin lisada, et seetõttu ka suhted purunevad tänapäeval kiiresti, erinevalt näiteks 19. sajandi taluperede suhetest. Ja peavadki purunema, sest inimene on pidevalt arenev, järelikutl kasvatakse paratamatult lahku, kui just end teise arengu heaks ei ohverdata (loobudes iseendast). Nooremana on muutused kiiramd, seega ka suhteid puruneb rohkem. Peale 40. eluaastat ollakse aeglasemad, vanaduspõlves veel aeglasemad, kuid kindlasti mitte lõpuni ja igaveseks muutumatud.

Mingiks aja hetkeks peaks inimene ikka välja ka kujunema. Mingiks aja hetkeks peaks inimesele selgeks saama, mida ta elult tahab. Kas pühendada oma elu perele ja lastele, maja, 4-6 last jne, või pigem äriinimene. Kas paikse loomuga või näiteks püstolreporter, kes reisib mööda maailma kuumi uudistepaiku. Kas suurt maja veel suurema aiaga, või pigem korterit vanalinnas.
Muidugi oleme me pidevas täienemises. Aga mingi hetk peaks inimene teadma kes ta on. illega lepib, millega mitte jne.
Seda pidasin ma silmas.

Kuigi ma olen kohanud oma elus 50 aastat inimest, kes avastas, et ta alles hakkab ennast leidma. Eelneva elu olevat ta elanud perele ja lastele. Nüüd siis olla aega ennast avastada. Nii räägivad ka paljud need, kes varakult kooselu alustanud ja see mingi 30-es laguneb. Nimetavad seda ajaks, mil nad hakkasid endale elama.

Iga ühe vaba valik, milla ta endale elab ja end avastama hakkab. Kas peale seda, kui lendab lapsepõlvekodust oma ellu või siis kui esimene pikem suhe seljataga ja aega lõpuks peeglisse vaadata.

Olen nõus, et inimene areneb kogu elu, aga mingiks hetkeks peaks olema arengusuund väljakujunenud. Ei saa ju elulõpuni jääda erinevate teede vahele tõmblema. Tuleb teha enda valikud ja neile truuks jääda.Veidike võib ju huvi pärast kõrvalt napsata, aga see ei tohi põhjustada kursimuutust. Ja kui leiadki, et kursimuutus on hädavajalik, siis pead arvestama, et inerts veab sind veel kaua vanas suunas edasi ja võib muuta uues suunas liikumise väga raskeks.