Olen arvamusel, et armukadedus ei ole mitte miski muu, kui vaid armukadetseja enda enesekindluse puudumine / puudujääk. Sedaa pidavat rääkima ka psühholoogid. Üldiselt mingisugune väiksem armukadedus on veel OK, kuid kui see peaks kasvama sellisesse staadiumisse nagu see on antud teemas kirjeldatud, siis on asi juba naljast kaugel ja tegelikult võib seda juba nimetada teatud sorti vaimseks häireks. Teemas kirjeldatud armukadedus hakkab juba ületama kriitilist piiri, ja seda ajendab ilmselt naispoole omandiinstinkt.
Sellistes situatsioonides on tavaliselt inimene n.ö. "kadunud" oma õigelt teelt ja tegelikult ta vajab juba kõrvalist abi. Esmane abi peaks tulema siiski oma kallimalt, kes peab oma kallimaga suhtlema, kuid kui endal oskused puuduvad selliseid probleeme lahendada, siis tuleks juba pöörduda terapeutide poole (kas siis pere psühholoogiline nõustamine või koguni saata naine ise psühholoogi juurde). Asi nimelt selles, et inimese aju ja mõistus on üsna keeruline ja sellega valesti ümber käimisel ei ole armastusest vihkamiseni; sõprusest vaenuni; armukadedusest maniakaalsuseni jne mitte just pikk maa. Usun, et maailmas on miljoneid näiteid, kus armukadedusest on välja kasvanud mingi palju suurem psühholoogiline mure.
Paljudel juhtudel armukade inimene ei suudagi enam ise aru saada, mis on tema käitumise kõrvalekalle normist ja teda tuleb selles aidata. Ja aitab vast ainult suhtlemine ja selgitamine. Nii et mina soovitaks sama, mida soovitas Aike - algul proovida ise naisega rääkida. Kusjuures see rääkimine ei tohi olla süüdistav (a-la "sa oled liiga armukade, sa ei tohi nii teha" vms), vaid tuleb rääkida väga otsekoheselt ja üsna ausalt neist asjadest, mis muret pakuvad. Jah sellest rääkimine võib põhjustada emotsionaalset valu mõlemale poolele, kuid ega ei öelda mitte ilma asjata, et "Valusaid asju öeldakse kallimale mitte seepärast et ei armastata, vaid vastupidi, selleks et saaks armastada edasi".