Ausalt öeldes ei ütle küll alati. Väga palju sõltub inimesest, et kas ma üldse midagi ütlen. Kui ma ikka inimese puhul kahe jalaga ämbrisse astun, siis ma vaevalt kommentaarideks närve kulutan. Põhjus lihtne, ma ei viitsi seda vastukaja pärast kuulata.
On olemas liik inimesi, kes ei talu mingit kriitikalõhna ka mitte.
Kahju, et iha ei säilita kirju üle 2 kuu. Kunagi sain korra kokku ühe inimesega. (Jätan inimese pikema kommenteerimise siin ära) Hiljem avastasin kirja, kus mingi Wouwou - ülistuslaul. Vastasin viisakalt, et kahjuks pole see vastastikune ja panin ka paar põhjust, et miks ma nii ütlesin (põhjus räpasus ja nokast tulev pohmell). Vastu sain meetrise kirja, mille esimeses lauses olid igasugu lehmad ja litsid. Lõpuni ei hakanud seda lugema. Ma ei loe võõraid kirju. See oli ilmselgelt kellelegi teisele mõeldud
See oli suht äärmuslik näide ja sexiga polnud siin midagi pistmist. Aga sobib teatud inimtüüpide iseloomustamiseks väga hästi.
Nii, et ei pruugi ma alati öelda, mis ma asjast arvan.
Aga miks ma küsimuse tõstetasin, oli see, et ma ei kujuta väga ette kuidas välisel vaatlemisel saab mees aru, et ta kas ta oli hea. Oma esmased (primaarsed) vajadused saab iga naisterahvas vast alati kätte, kui just mees mingi eriline ohoo pole või koletis-peletis. Viimasega vast ei jõutagi sexini.
Aga kuidas visuaalsel vaatlemisel vahet teha ikkagi? Seda müstikat tahaks küll teada.
Mina isiklikult orgasme ei teeskle. Aga ma tean tutvusringis hulgaliselt naisi, kes seda teevad. Üks hea põhjendus olla see, et kui mees teeb n.ö "valesti" asju, siis selleks, et sellest jändist vabaneda ja kiiremini asi ühele poole saada, on nutikas teeselda naudinguid ja orgasme. Hea vabandus 10 mintsa pärast öelda, et ma ei jaksa enam või, et ma ei saa kunagi üle ühe orgasmi ja pärast seda ei meeldi kui mind torgitakse.
Siit tekkiski küsimus, et kas ikka saavad mehed alati aru? Mitte midagi norimist ega ilkumist. Tahangi teada, et kas ikka?