Seda, kuidas keskmine saadakse pole mulle vaja seletada ja ma usun ka et kahekümneseid ja neljakümneseid sünnitajaid võib võrdselt olla, aga kas need neljakümnesed kõik ka esmasünnitajad olid?

demi nii võib kõigega lahmida ja siis öelda mine vaata ise, mine otsi ise ja mine loe ise. kui väidad siis tõesta oma väidet. ma otsisin netis ja leidsin teised numbrid, see mis sina postitasid, seda polnud kirjas

Mina usun, et sünnitaja keskmine vanus võis olla 29,5 ja neist 30% olid esmasünnitajad. seega olid esmasünnitajad pea kõik kahekümnesed ja ka osad vanemad.Miks mitte ka mõni neljakümnene.

100% esmasünnitajaid ei saa olla 30 aastased selle 30% tõin mina sisse ja tegelikult kui 90 alguses oli see 30% olnud palju väiksem siis on tõesti kasv märkimisväärne. aga väita nagu kõik esmasünnitajad oleks 30 aastased on umbluuu

kuna michael jacksonil oli just surma aastapäev siis üks lugu temalt http://www.youtube.com/watch?v=LJ7qXHjxj_0&feature

Ametlik statistika on saadaval sotsiaalministeeriumi kodulehel....ja jutt käis just ESMAsünnitajatest...me asume selle keskmisega euroopa keskmises....kultuurühiskondades esmasünnitajate vanus üle 30-ne,aga meil selle kultuurini veel pikk maa....
Mõned värsked näited....alles toimusid Inglismaal kuninglikud pulmad,pruut saab ka selleks ülekolmekümneseks sünnitajaks ja tema on naine,kelle järgi joondutakse..Rootsis sama teema....
20_aastane ei ole võimeline iseseisvalt last kasvatama,keegi peab seda sel juhul finantseerima...kas siis vanemad,mees..
Eesti probleem seisnebki selles,et lapsi tehakse mõtlematult ja viimasel ajal on lapsetegu saamas mõnede jaoks ka äriplaaniks...
Mina olen alati olnud emapalga vastane(ise pole seda kunagi saanud)ja arvan,et selle nn.emapalga kaotamine a)nurjab paljud äriplaanid,mis lõpuks viivad sotsiaalse katastroofini ja b)säästab riigieelarvesse korraliku kopika,mida saaks kasutada mujal.

Mõelge ka lapse peale. 10a laps ja 47a vanemad. Ma olen näinud kui lapsest tehakse väike vanainimene. Ise te sellest aru ei saa. 30nendais vanem ja 47a vanem on kõvasti vahet. Ja seda annab lapse suhtlemisel kõvasti tunda.
Aga noh mis sest lapsest, on ju!

parmaleikin: Mis teha, mõnel ei jää lihtsalt valikuid, vaadakem või Kaie Kõrbi pealt, mis vanuses tema lapsed soetas, karjäär ja muud otsused said määravaks. Liiga kaua maalutatakse ja vaagitakse, tuuakse karjäärid mängu jne, lõpuks siis avastatakse ups, näe, lapsi ikka ka tahaks ja siis pannakse kõik mängu, kunstlikud viljastamised jne, inimesed ei oska õigel ajal valikuid langetada, pisut liiga hilja peale jääb.

Eks see ole igaühe oma teha aga njah, vahest võiks natuke mõelda kah. Laps ei ole niisama vidin mis korraks rõõmu pakub. Saage aru, laps jääb eluksajaks teile, keegi ei tule talle järgi. Kui siis alles 18a pärast

Mõned inimesed on kaua üksikud, last ei hakka ometi igaühega tegema, see rohkem selline noorukeste teema kus lambi suhtest kohe laps takka, ei mõelda ega vaagita midagi, nii kuis läheb nii läheb.

Ühesõnaga. Vanast peast lapse tegemine ei ole ka normaalne tegevus. Laps kasvab ju suureks. Ning laps peab laste asju tegema, mitte vanainimesete moodi käituma. Tahes tahtmata ajab 35 ja üle selle, juba vanainimese juttu. Pane sinna veel 10a otsa. Vaadake endid kasvõi. Kas tuleb teil 18a suhtlemine ladusalt? KAs ei tunne ennast vahel vanana. Millest, siis veel 10-15a sega rääkides juhtub?

Minu ühel sõbrannal on teismeline tütar, ei näe temaga suhtlemises mingisugustki takistust, ometi seda vanusevahet nagu on.

Mõni on 47 ja räägib ka nagu 12a kah ei ole probleemi.

parma: mis see vanainimese jutt sinujaoks on üldse? 18 aastane laseb lapsel rohkem omapäi olla, sest ta tahab ise ka olla. see on ühtepidi hea, teistpidi jällegi last vajalikus suunas ei pruugi areneda. vanem inimene tegeleb rohkem lapsega, muidugi võib sellega ülepingutada. vanemad vanemad on rohkem kanaemad, keelavad, kardavad rohkem. noorem ema ei tee niivõrd traagikat kui laps liivakastis liiva suhuajab.

näiteks kui sa praegu lapse muretsed, siis oled just sina kes viitsib teda arendada, trenni viia, õpetada vahvaid asju, mängida õuemänge. see ongi nagu etapp elus, anda endast neid kogemusi edasi mis sa oled ise saavutanud. näiteks ühel perel isa tegeleb koguaeg poistega, krossivärk on neil. selleks spordiks on rahavaja mida noorel issil pole, aga keskealisena seda sul on ja sul on hobi ja sa annad selle oma poistele edasi. sellised lapsed hiljem võivadki suuremat edu loota kui need kelle vanemad on 18 aastased.

äkki parmal on mingid teised hirmud vanaduse ees või kardab seda, et lapsed arenevad siis valesti nt. ta rääkis, et on näinud, kui lapsest tehakse n-ö vanainimene.

tehakse jah kui ei lasta lapsel olla laps. sunnitaks juba 3 aastast ülikonnaga korralik olema. veetakse 6 aastaselt teatrisse täiskasvanute tükke vaatama jne. aga seda saab vältida kui jääda ise inimeseks.

ma saan lastest ja nende vajadustest aru. enda pealt ja oma kogemustest teangi seda, et see tegemine ei ole ainult korraks, vaid ta on eluaegne ja tahab pidevalt endaga tegelemist jne. see suhtumine ongi kujundanud olukorra, miks mul endal neid veel pole... ja ka selle, miks ma ei ole tahtnud veel saada.
et siis parma arvates 30ndates olles on vanast peast tegemine ja pole enam normaalne?
kooliealine, olgugi et täisealiseks saanud vanem on normaalsem? ma tean, see on teine äärmus, aga ma ka ei poolda seda, kui laste saamist alustatakse eas, kus endal veel elu ees on ja otsitakse oma kohta.
ja mis siis olulisem on? kas see, kui vanalt sa lapsi kasvatama hakkad või sinu enda teadmised elust, kindluse olemasolu, kogemused laste kasvatamises jms? vanus ei ole ju ainuke tegur, mis kasvatamisel määrav on.
see,mis lapsest edasi saab, oleneb ka sellest, kes last kasvatavad ja kes kui palju temaga tegelikult koos on – kas nendeks on peamiselt tema oma vanemad või antakse teda ka vanavanematele (või koguni tuttavatele) vahel kasvatada. tavaliselt tehakse seda siis vaheldumisi, aga alla 20 ja natuke üle selle ea olevate vanemate puhul täidavad neid kasvatamise kohustusi enamasti need nn „vanaemad“ ja „vanaisad“, kes on ise vanuses 30+,40+ jne.
ma arvan ,et kui maailma avaramalt vaadata, siis nii või teisiti puudutavad lapsed vanemate inimestega kokku. see on vältimatu.
aga jäljendatakse ikkagi neid, kes temaga pidevalt tegelevad. ise peab inimeseks jääma n-ö (nii nagu kiremorvar arvas).

ükskord oled ise vana ja mitte keegi sind vaatama ei tule. pole kellegi nimel elada, pole kellegile natuke raha taskusse pista jne.

nii oleks ka kurb jah

peaaegu 6 a tagasi pandi mind valiku ette, et kas teeme või ei tee lapse. ma otsustasin siis, et ei tee. ei olnud valmis selleks ja tean, et teine ka poleks olnud,aga taheti. selliste otsuste langetamine on minu jaoks liialt oluline selleks, et kuidagi see ära teha ja pärast vaatame, mis saab

ülemõtlemine?

Ootaks ära selle aja, kui oleme Euroopa rikkiam riik)))))
Saaks panga laenust lahti, ostaks veel ühe unikumi ja tegeleks selle restaureerimisega põhjalikumalt.
Saadaks lapse ülikooli

just mõtlesin, et läheks ise ülikooli

kui minna, siis arvesta vähemalt kolme aastaga ette
ma arvasin ka vanainimesena (31 a olin), et võiks teist korda ülikooli minna ja läksingi. palju pidi ennast kokku võtma selleks, aga sain hakkama. enne pidi muidugi elu ümber endal korraldama, tööd vahetama jne. see vanast peast koos teiste täisealistega (st 19 a jne vanuses) õppida ei ole enam nii, et tahan, teen ja olen. krt ennast pidi palju muutma

parem kasvatada üles üks president kui viis kurjategiat ja lõngust.
lastesaamises kehtib reegel"eelista kvaliteeti kvantiteedile"eriti hästi

kiremovar, oli see ülemõtlemine mulle mõeldud? kui jah, siis ma pigem arvan teistmoodi - mis puutub lapse saamisesse, siis minu arvates ei saa selles osas olla sellist asja nagu ülemõtlemine. eriti naistel. meestel võib olla, aga naiste jaoks on sellel teatavasti teine tähendus kui mehel ja ma eelistan pigem n-ö üle mõelda kui mitte seda teha ja öelda, et tulgu, mis tuleb. päris nii ikka ei elaks

erinevalt presidendist, on kurjategijast ja lõngusest siiski lootus asja saada

ehk siis sa arvad, et nemad arenevad veel edasi? äkki saavad veel inimesteks?

ma siinkohal reserveeriks oma ütlused. See kõlaks natuke õelalt mis ma öelnud oleks...

Lapse kasvatamine täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks on nii suur töö ja ettevõtmine,et ülemõtlemisest ei saa rääkida.Mehed suhtuvad teemasse ilmselt kergemalt.Mõtleva naise jaoks on lapse ilmaletoomine väga suur ja tähtis otsus.Tõenäoliselt elu kõige tähtsam otsus.Mehed on oma lapse kõrval kõik tähtsusetud.

cariban,ei need mehed küll tähtsusetud pole laste kõrval

parma pani hästi täkkesse, tegu on paabulinnuga

täpselt, caribian. kahjuks ei saa mehed panna ennast naise olukorda ega tea, mis toimub naise sees sel ajal, kui ta lapse saamist kaalub või siis, kui ta nt peab võtma vastu otsuse sellest loobuda. emakat neil ju pole.
kui suhtes enam sobivust ei ole, saab mehe alati teise vastu vahetada, aga last ei vaheta keegi. selle otsusega pead sa kogu elu koos elama.

juuksur, sulle on laps kohustuseks, sellest ma sain juba kohe aru. aga isegi jutukas on paljud naised öelnud et teeks veel lapsi. paljud on rasedusaega hinnanud hästi ja tahaks uuesti kõhuga ringi käia. ma ei teagi nüüd keda uskuda, kas lastetut naist või lastega naisi, muidu demil on ka laps ja äkki lausa kaks last isegi demi plaanib nagu ta paar lehte tagasi kirjutas. ju siis see otsus ei ole kõigi jaoks elust loobumise küsimus.

ma arvan, et see on selline teema, mida ma siin enam arutama ei hakka ja eriti mitte sinuga. natuke isiklik arutamise jaoks.
ei võta kui ainult kohustust, oled valesti aru saanud.

kardad arutada? onju kohustus kui sa tunned seda nii suure otsusena. mis sul põdeda on, emapalk peaks finantsiliselt esimesed aastad sind ära katma, riik lisab veel mõned toetused. peaks nagu lõdvalt hakkama saama

asi pole rahas. ja see, kas ma tahan põdeda või mitte, on minu enda asi.

Arvan et Utha nõustuks emaks saama kui leiab selleks sobiva isakandidaadi, mis seal enam oleks põdeda. Päris lampi igaühega ikka last ei tee, enda laps oli oodatud ja tehtud läbi suure armastuse, ei kujutaks ette last inimesega kelle vastu poleks väga sügavaid tundeid.

no aga see juba teine teema ja milleks karta sedagi välja öelda, kui sobivat partnerit pole siis pole. väljaöeldes on võimalus leidmiseks

ma ei saa aru, mida te siin arvate veel. tahate minu eest midagi paika panna? pole vaja. tegelege muude asjadega

me lihtsalt uurime miks sul on sellised valupunktid.

on jah valupunktid. miks te seda teadma peate?

kas see muudab kuidagi sinu elu kui me teame?

aga kes te mulle olete, et te peate teadma? sa räägid igale inimesele kõike?

Utha: Aga kes meie sulle oleme, et sa pead meist kõike teadma?

vabandust, aga millal ma olen tahtnud kellestki kõike teada?

Sa tahad siin kõigist kõike teada

ma ei saa aru, kas sa üritad siin rünnata praegu vüi kuhu sa tüürid?
erinevalt sinust ei aruta ma siin oma eraelulisi asju detailselt. seega ei ole vaja eeldada ka minust, et ma peaksin seda tegema.

Kusjuures polnud rünnakuna, kuid näha et sulle endale meeldib selline käitumismall vägagi.

ma arvasin, et naised saavad sellistest teemadest aru, aga ju siis on neid, kes ei saa. ma ei aruta seda siin

Saame aru küll - sul pole last, see ongi sinu valupunkt. Sry.