aikon, nõustun, aga... natuke korrigeeriksin ka.
kui öeldakse, et keegi pole kellegi omand, siis miks paljud ennest just nende samade omandisuhet lubavate (monogaamsete) kooseludega seovad ja teiselt poolt jälle sellest suhtest välja saada loodavad?
sel juhul viib ju neid midagi kokku. kas see pole siis mitte see sama teise omamise soov, olgu või korraks? ja kui võtta see, miks lahku minnakse, siis – jälle omamis soov?
et siis nagu tahetakse omada ja olla omatav ning ei taheta ka?
kui inimesed sobivad, siis ei teki ju vajadust midagi muud endale otsida. siis ei tule keegi ka selle peale, et teine võiks teda „omada“. lihtsalt ollakse koos, kuna nii ise tahetakse.
mind ei häiri teistsugused suhted – las nad olla. mind häirib natuke see, et nii paljud ühtesid suhteid teistele vastandada proovivad. kohe otsitakse mingeid jamasid. see või teine on halvasti. kuidas saab olla halvasti, kui osapooled on nii otsustanud elada?
eks need vaidlused jäävad alati, sest igal arvajal on omamoodi õigus. tahan vaid öelda seda, et pole vaja öelda, et natuke erinevad suhted on kohe äärmuslikult omavad jne. natuke protestiv suhtumine tundub see olevat
mitte enam nii.. kuidas öeldagi - täiskasvanulik?