Näe ongi teemal selgus sees. Kõik rahul ja õnnelikud.

ma olen veendunud, et vanusest ja materiaalsest toest olulisem on enda psüühiline valmisolek ja tahe lapsi soetada ning oskus sellest tulenevate muutustega kohaneda. kui seda soovi toetab omakorda vajalik elukoht, töö jne, siis on see ainult hea.

jfjm-ile vastaks nii, et noorelt kooseluga alustanud vanemad, kes ei ole oma otsust teadlkult teinud (eriti siis, kui vanemaks saamine tuleb neile ootamatult) ega oma ka selleks vajalikku kindlustatust, võivad ka samamoodi endasse kibestumust koguda. mida nooremad ollakse, seda enam toetutakse veel oma vanematele ja nende arvamusele.

minu arvates on 20+ veel vara selleks. 20ndate viimane veerand on vast see, kus ma naisena hakkaks vaatama, kus ma oma eluga olen - et kas ja millal soetada ning mida teha. mehi ma enne 30a vanemateks ei teekski.
muidugi, oleneb inimestest ja sellest, kuidas nad oma eluga toime on tulnud, aga mul on tunne, et 20-25a vanuses (see on muidugi varieeruv) ollakse veel suheliselt rumalad ja ei olda nii olulisteks muutusteks valmis. vaadaku enne elu ja saagu omale haridus jne, siis saab ka muu olema.
see on minu arvamus.

vaidlen vastu utha jfile mõeldud lõigule-kuskilt meenub selline ütlus,et kui jumal annab lapse,annab ta lapsele ka leiva..kõik oleneb ikkagi inimesest,ka 16 a võib edukalt lapse sünnitada ja üles kasvatada,kuigi ta teab,et saab loota ainult iseendale,mitte vanematele ja lapse eostanud isikule..kõik on võimalik siin päikse all,piisab ainult tahtmisest..ma ei usu,et selline otsus kibestumist tekitab,kibestuvad nõrgad inimesed,need,kes on harjunud teiste ninnu-nännutamisega,tugev teeb oma otsused ise ja kui otsustab valesti,siis vähemalt õpib oma vigadest.

jaa coya , iha on selle tõestuseks.... siin ka igasugu üksikemaseid kes sponsoreid otsivad... naabritele paistab ju et tullakse toime

Noore inimese maailm alles areneb ja lapsesaamine on lihtsalt selle arengu üks etapp.Vanema inimese maailm on aga juba saavutanud teatud valmiduse ja seoses lapsega tuleb seda muutma hakata.Valmis asja ringitegemine aga polegi alati niisama lihtne.
Loomulikult ei propageeri ma siin mingit mõtlematut tegutsemist,aga kui on kindel suhe,siis milleks viivitada.Tihti hakatakse lastesaamisele mõtlema alles siis,kui suhe on juba aastatega jahtuma hakanud.Suhe pole supp,mida soendada saab.

jan..mis ma su kommentaariga peale pean nüüd hakkama?

Jan,paraku ei sõltu üksikemaks jäämine vanusest.

Juhul kui ei ole mingit õnnetust, siis oleneb see üksikemadus kellegi ebatarkusest. Naabrimehega peab ka nõu pidama. Äkki ta ei tahagi last.

jfjm-ga nõus - on ju ka küllalt näiteid, kus mees ja naine on aastaid koos elanud ja last üritanud saada ja kui lõpuks see õnnestub, on omavahelised ebakõlad nii suured, et minnakse ikkagi lahku ja naine kasvatab last üksi

kas siis mees peaks kasvatama või siis naine loovutab lapse mehele kui viimane ongi nõus seda tegema?
selliseid naisi nagu väga pole

väga vastuoluline nägemus sul kaslane

ma ei vaidle kellegiga. teil siin omad kogemused, mul omad.
loomulikult oleneb hakkama saamine inimestest endist, aga samas ka teistest inimestest ja nende toest temale - kas seda on või ei ole. mida noorem ollakse, seda rohkem oma otsuste tegemisel teisi vajatakse. iga toetus on siis oluline.

siin oli arvamus, nagu oleksid vanemad inimesed (ma ei tea, kui vana on „vanem inimene? – 30+? 40+? 45+? või veel eakamad?) oma olekult väsinud ja ei taha või ei tee enam eriti oma elus (ette)planeerimata otsuseid ja muudatusi ning omavad peale selle ohtlikke elukogemusi, mis kujundavad nende lastes sama suhtumist, mis neil endal on - nt teatud väsimus elust, ka tüdimus, enam ei taheta harjunud tegevusi teiste vastu vahetada jne.
jah, vanemad inimesed teevad asju planeeritumalt ja minu arvates on see hea omadus.
mingid kohanemisraskused on alati – need on ka noortel. vanemaks saades see oskus natuke paraneb.

kui siin enne räägiti vanemaetest inimestest ja nende suhtumisest, siis ma tõin näite selle kohta, et ka noorelt vanemateks saanud inimesed võivad tehtud otsuste tulemusena muutuda ja vahel ongi need vanemas eas olevad kibestunud inimesed just need, kes oma ajal ei teadnud, mida teha ja tegid otsuse lapse saada (kes teab, kas omal või kellegi teise tahtel) ning tunnevad praegu oma tegude ees mingit süüd ja elavadki selles süütundes. neid inimesi on ju ka. iga elu on erinev.

minuarust ei ole hea omadus, vanemaks saades inimene poeb nagu kookonisse. mitte ei planeerita rohkem vaid peljatakse rohkem.
teatud osas planeerimine elus muidugi paraneb, kasvõi see raha teema. kui noorena pidevalt kuulõpus jahukooke rahapuudusel pidid sööma, siis vanemana oskad säästa, paned kõrvale ja planeerid, ei kuluta raha nii impulsiivselt kui seda noorena tehti.

ma ise arvan et natuke halb on kui vanemal inimesel on rohkem aega lapsega tegeleda. kui inimesel on ainult üks siht, see on tema laps siis keerab selle vindi üle kuidagi. nooremal on endagagi palju tegemist ja laps areneb vabamaks.

just- noortel on endagagi tegemist. sellele ma tahtsingi viidata. ta peaksi tegelema enne endaga, saama oma kogemused ja peale seda tehku need otsused, millal ta tahab vanemaks saada.

muide, kui vanadest inimestest te räägite? kes on vanem inimene?

40+ sünnitanud naistel kasvab üles väike vanainimene,mitte laps..olen üsna mitme sellise lapsega kokku puutunud ja ausalt öeldes on mul neist lausa kahju.

laps kes on lihtsalt arukam kui teised... ja sest on kahju, miks??

ma mõtlesin ka siin enne selle peale, et mida õige tähendab see täiskasvanulik suhtumine ja mõtlemine ning kuidas see tekitab lapsele teistega suhtlemisel probleeme. kas siis see, kui keegi teab midagi muud kui teised teavad või omab erinevaid elukogemusi, on kohe
kellegi probleem?
kui ma meenutan nt ennast, siis mul olid suhteliselt noored vanemad - 21a ja 24a, aga elust arusaamine oli ka siis mul teistsugune kui teistel. ehk tuli see sellest, et ma sain olla peamiselt oma vanavanematega, mitte oma tegelike vanematega - neil oli muud tegemist. ja tunnistan, et tekkiski probleem. sotsiaalsed dilemmad

ma ei nimetaks seda arukuseks..pigem on tegemist lapsega,kes ei oska lapsepõlve nautida,kelle mõttemaailm on oma vanuse kohta liiga vana....ah,sa jan niikui nii ei mõista

Jan,asi pole arukuses,kõik lapsed on arukad.Neil väikestel vanainimestel puudub lihtsalt lapselik elurõõm.

no 40 ongi vanem inimene. nojah eks kõik tahavad anda lapsele parimat, nagu laps oleks mingi portselannukuke mida poleerima. aga tegelikult oleme me kõik lihtsalt olendid. iga laps nagunii kogeb oma kogemusi sõltumatult keskkonnast kuhu ta sündis, sõltumata nahavärvist või vanemate staatusest ühiskonnas.

nii mõeldes tekib alati mingi aga, kas pole raha, kas pole suhe hea, tahaks veel vaba olla ja märkamatult oledki fertiilses eas kus peab minutiga otsustama mis siis ikkagi edasi teha elus. siis ka veel mökutama jääd

selles suhtes jah. mul tuleb endal ka paar näidet seoses nende "vanainimestega" meelde. samas, kas see ei olene mitte vanematest?

näiteks mu mõnel naistuttaval pole lapsi ja nad vist ei taha ka, aga mul on küll hea mõelda, et mul on lootust vanaks elada, siis vähemalt keegi on mul olemas, sest siis on ju paljud minu tänased tuttavad ja sõbrad kas ise mullaall või neist pole enam suhtluseks abi. kui ma ikka naabrimutti vaatan ja kui usinalt tema 20+ lapsed külas käivad, vot see on perekond.

juta..loomulikult sõltub see vanematest.. sellisel lapsel on raske hakkama saada omavanustega..sest et tema ei sobi omaealiste hulka..teda vaadatakse kui friiki,sest lapsed oma ausameelsuses ütlevad alati välja,mis nad mõtlevad,ometi pole ju see nn.väike vanainimene süüdi,et ta on sündinud vanemate inimeste perre.

Mul elas naabruses umbes neljakümnene paar ja nende kaksikutest tütarde hoidjaks oli eakas vanaema.Majas oli kord nagu saksasõjaväes.Ükskord nägin neid teiste naabrite juures sünnipäeval.Teised lapsed jooksid ja kisasid,nagu lapsed ikka,kaksikud aga seisid seinaääres ja kõikusid jalalt jalale.Selline oli nende moodus liikumisvajaduse rahuldamiseks.

jah, coya. nii see kahjuks on. nii tulevadki need "nohikud". enamus neist hoiab siis omaette ega otsi eriti suhtlemist teistega. ju nad ise ka tunnetavad, et on mingis tõrjutud olekus ja teised temaga tegemist teha ei taha. ja tegelikult halvem kui teiste pilkav suhtumine on see, kui ta ise ka hakkab tundma ennast halvana ja arvab, et tal on midagi viga ja selle tulemusena ta ei sobigi teistega. ja kui vanemad ei osale selles ega selgita, siis tekivadki kompleksid jne.
samas ma arvan ikkagi seda, et palju oleneb ka nende vanemate endi suhtumisest, nende osalusest ja teadmistest. on ju ikkagi vahe, kas tegu on 40+ või 50+ vanemaga.

Nii, et jah, naised, kes peale 20 aastat kestnud pingutusi on lõpuks 40-ne kandis lapseootele jäänud - häbenege.

Unustasite ju külapealt luba küsida.

Mh kellelegi vist astuti varbale ja unustati vabandada. Häbeneda pole mõtet tegu tehtud saagu hakkama aga ärgu seletagu, et see ongi õige aeg. Hiljaks oled jäänud, hiljaks. Kurb aga pidulik

parem hilja,kui mitte kunagi

Vihjan siin sellele, et tegemist on eriti delikaatse teemaga. Kas te, naised, tõepoolest nähes "noort" või "vana" ema, võtate suu täis ja pritsite tema pihta südame tühjaks?

teema on tõstatatud teemaalgataja poolt..me lihtsalt arutame siin vanemaks saamise plusse ja miinuseid,mis on seotud vanusega..kahju,kui see teema Sind otseselt puudutab,aga saa üle,jutt ju pole konkreetselt Sinust...

mul on tuttav naine kellel kulus kummagi lapse saamiseks 5 aastat viimase lapse sai 43 aastaselt ja ta ei kahetse , lapsed on talle kõik ehhki meest pole , saab ta nendega suurepäraselt hakkama
parem hilja kui mitte kedagi

Teema ei puuduta mind otseselt.
Mind lihtsalt üllatab aeg-ajalt ikka veel, et naised, kes ometi ise emad on, sellist sallimatust ilmutavad.
Aga olgu peale.

millest sa loed välja sallimatust?

Mh asi pole sallimatuses vaid arvamuse avaldamises. Kuid pidada seda vanust 40+ normaalseks, no vabandage.

mida normaalseks pidada? see on nii suhtleline ju. ma arvan, et see, kas saada mingis vanuses omale laps(i) ja kas see on normaalne või mitte, peaks jääma ikkagi meedikute ja vanemate vahele ning olema nende otsustada.

perekond, kolm last, mees ettevõtja, naine kodune, kui noorim laps läks keskkooli tegid veel ühe, naine leidis , et tal hakkab kodus muidu igav

Hiljuti oli meedias ju artikkel kus väideti tõsimeeli, et kõige õigem aeg ongi 40+ lapsi saada. No kui suur meedia selles kindel on siis pole kellegi õigust eriarvamusele või hoidku taevas veel omaarvamusele.
Mina sain varem selle jandiga hakkama.

Deem, mulle meeldib ise kodune olla, naine minu tööle
Ma pole 11 aastat tööl käinud ega kavatse seda kunagi teha. Olen elus ühe CV teinud ja rohkem ei kavaste teha
Saan kodus kõigega hakkama ja meeldib vabaaeg.

Tegelikult on vahe,kas tegu esimese lapsega või järjekordsega.Mina pidasin silmas just esimist.Ja ega ma süüdista neid,kes otsustavad hiljem alustada,lihtsalt ma arvan,et noorelt oleks parem.Ja mille kuradi päralt,siis inimene nii noorelt peab suguküpseks saama

võib olla kui on loodud materiaalne põhi, siis nad loodavad kergemat üleminekut. kui on auto, oma kodu, mõlemal töö, naine saaks siis emapalka ja mingi rahatagavara on tekkinud. need on olulised, aga kunagi pole inimene rahul, tahaks rohkem ja alles siis võiks lapsed muretseda. aga loodus on teisel arvamusel, üldiselt kui esimese 5 aastaga suhtesse järelkasvu ei teki siis suhe laguneb ja ükskõik kuidas sa meetmeid ei kasutaks, 100% rasestumisvastast kindlust pole kunagi.

Osaliselt on sul õigus aga jah kui pidada seda toredat emmedepalka silmas siis jah. Teha lapsi raha pärast on kah hale teema. Rasedus ja laps on naise vaimse ja füüsilise tervise alus. Kui seda aga raha pärast tehakse siis on vist midagi viltu. Ma mõtlen naise peas.

emapalk on kõigest napp ühiskondlik toetus eestluse kestma jäämiseks. pealegi kui naine edaspidi töötab, siis maksudega maksab ta saadud hüve uuesti ühiskonnale tagasi. kindlasti on vähem kindlustatute jaoks emapalk väga suur tugi, ma küll nende üle kade ei ole. masuajal kui paljudel polnud tööd kulus emapalk paljudele marjaks ära.

ja mis saab vähekindlustatutest siis , kui emapalk läbi?? siis just hakkab lapse peale rohkem raha kuluma...laps tuleb sünnitada ikka endale kasvatamiseks, mitte lootma jäädes riigi toetustele.

Laste sünnitamine võiks jääda sellesse vanusesse, et emapalga lõppedes, hakkab sujuvalt laekuma emapension.

Jah last sünnitada raha pärast on üli lühinägelike neiste teema. See 11 või 12 kuud on lapsele minevad kulud võrreldes tulevikuga kergelt öeldes väiksed. Tulevikus aga muutub see summa oluliselt suuremaks. Vahe on ka selles kas tegemist on esimese lapsega mis jah võtab kõige võimsama summa, tuleb ju kõik algusest alata ja soetada. Teised tarbivad ju juba esimesest järele jäänud ja järele jääb enamus tarbeesemeid.

muidugi peaks neid siis järjest vorpima... nagu äriplaan või nii

Jan...ja kuidas on lood Sinu "äriplaaniga"? või peaks rääkima "tööjõu taastootmisest" või "inimfaktorist"

Olen seda siin vist juba korra kirjutanud,kuidas omalajal üks Tallinnas elanud kangelasema tegutses.Kevadel pani Vanja lapsukese tulema ja siis sõitis proua Å otsi puhkama.Sebis seal ohvitseride pansionaadist mingi kindrali ja kui puhkus läbi,saatis ahastava kirja,et oi mis nüüd saab.Vanja nokitses kainetel päevadel majavalitsuses torutööd teha ja oli eluga rahul,sest iga kuu tuli naisele 5-6 rahakaarti kenakese summaga ning tema võis enda palga rahumeeli märjukesse investeerida

Vot see oli väärt äriplaan Mis sest, et nõukogude aga ikkagi...INIMENE