valetaja paradoks

Utha!!

parma, ikkagi ma arvan, et iga mees oma naisele valetamisega hakkama ei saa. see on intellekti küsimus juba

noh, mis on?

No kui ausalt öelda, et "nüüd ma valetan", siis...
naine: "räägi siis tõtt"
mees: "ma ju räägingi tõtt, et ma valetan"
naine: "miks sa valetad"
mees: "sest see on tõsi"

Nii lihtne see valetamine ongi.

Eks valetaja tunneb teist valetajat.
Mina jään küll selles osas jänni, ma ei valeta ja ei tule selle pealegi, et teine võiks mulle valetada. Hops, tekib küsimus milleks?

Hops ja tekib vääriti mõistmine ja hopsti oledki valetaja!
Kui üks osapool juba tahab uskuda, et teine valetab. Siis on asi õhtal kah.
Utha saab siit usalduse küsimuse püstitada.

Kui pole usaldust, austust, lugupidamist pole ka suhet. Mis teemat siia vaja aga J.kese arvamus muidugi loeksin

Inimese psühholoogia on kord nii seatud, et ta kuuleb just seda, mida kuulda tahab, sõltumata sellest on see tõsi või mitte. Sestap on vahel parem jätta midagi ütlemata, et mitte iseenesega vastuollu sattuda ja valetada

No alati annab vastaspoolt provotseerida. Mõtled ise loo välja ja hakkad teist usutlema ja siis .... naksti kohe sabast kinni, kui vea teeb ja ongi vahel omadega.

aikon poiss küll Sinu eluke on siis lihtne ei mitte midagi negatiivset. Urr lausa kadedaks teeb mõne eluke.

Parma..provotseerimine näitab usaldamatust

parma, tunnistan, et ma ei saa praegu aru. mis teema sul selle usaldamisega on ja miks sa seda ikkagi minuga seostad? kas ma peaksin sinu tagant praegu mingeid vihjeid korjama hakkama? ma ei tahaks ja loodan, et ka sina ei soovi, et ma seda siin teeksin.
ma loodan, et sa hindad ise samamoodi usaldust ega otsi praegu teid, kuidas saaks selle olulisust alahinnata või sellega seoses midagi muud siin tõestada. või mis?
ajuti tekib tunne, nagu sa ei saaks aru, mis see on või kui saad, siis sa ei saa teisiti, kui pead seda igal moel naeruvääristama.

Utha. Ma pakkusn lahendusi ja oli arutelu, et kuidas on kõik võimalik. Ma ei kirjutanud isiklikke veendumusi.

kui ikka oled maria juures, keppi tegemas, siis tuleb nii ka öelda- ah sitta sa oled mis tegelikult teed

jan ka nii võib. Ütled, et olid mari juures aga tegelkult olid veel kuskil mujal hoopis. Tegid midagi sellist millest teinepool näiteks aru ei saa, siis valetadki, et ah olin hoopis mari juures.

ei keerutada ja valetada on kehva, kui paranad kella siis nii ütlegi, sellega jääb vahele, kes seda kepi juttu ikka usub...

parma, olgu. seda sa tegid jah. ma proovin siis teistiti.
sul on õigus, omavahelise usalduse olemasolu on valetamisega ja selle uskumisega otseselt seotud. ilmselt peetakse valetamist tõenäolisemaks just nende puhul, keda ei ole ennegi usaldatud. tekib teine ootus ja arusaam ning selle järgi kujundatakse oma järgnev suhtumine jm. kord juba tekkinud hoiakuid on keeruline muuta. tegelikult hea oleks, kui enamikel nendest kordadest, kui keegi on teisele otse valetada tahtnud, selguks, et tegelikult oli tegu vaid vääriti mõistmisega ja ei millegi enamaga.
vat. kuidas teha vahet vääriti mõistmisel ja tegelikul valel. ega vist ei teegi?

Usalda, aga kontrolli. Ja saadki teada, et kas oli vale või mitte.

parma, sa arvad, et ainult kontrollimisega teeb kindlaks selle, kas on vale või ei ole?
aga kui kontrollides keegi pooltest endiselt valetab?
ja mis siis, kui neid valetajaid osapooli, kes sama olukorraga seotud on, on veel mitmeid ja kui nad kõik sama valet sulle kinnitavad ja seda kordavama hakkavad?
sa arvad, et see, mida nad teavad, on tõsi, aga sa ei tea, kas on ja on olemas tõnäosus, et ei olegi.
et tegelikku tõde teada saada, peaksid nende arvamuse paikapidavust omakorda kontrollima kellegi teise peal jne jne. ja seda kõike selleks, et esialgsele valele kinnitust saada.
see, kas saad tõe teada või mitte, oleneb ju ka sellest, kui palju sa oma tunnistajaid ja ennast kontrollimisel usaldad.
ja eks oleneb see tulemus ju ka sellest, kuidas oma kontrolli teostada ja millised on need saadaolevad andmed, mida selle teostamiseks ja otsustamiseks vaja on.
st et see tõe otsimine ja selle selgitamine on tegelikkuses keerulisem, kui tõe otsijale ehk tundub.

siit mul üsimus: mitu korda peab kontrollima, et saaks veenduda kellegi aususes või selles, et ta valetab?
ja veel - kas saab olla selles veendunud 100%? kas kontrollimise tulemusena ikka selgub kogu tõde valetamise või mis iganes tegevuse kohta?
ehk on nii, et sel moel saab teada vaid mingi tõenäosuse ja ei midagi rohkemat?
mida rohkem on valetamisele viitavaid asju (nt kui ikka mitu asja või mitmest kohast saadav teave kokku langeb omavahel või kui tekib seos mitme tunnistaja arvamuste, tegude vms vahel jne), seda tõenäosem see „vale“ tundub ja siis võetaksegi see valena omaks. ja seda siis kas ühe- või mitmepoolselt. aga kas see on veel tegelik tõde?

seega arvan, et kontrollimine on hea, aga ehk on see ikkagi natuke ebakindel meetod tõe ja vale vahel vahet tegemiseks?

Utha,enne jõuab pensioniiga kätte kui tõde teada saad

või surm

ära selle veel mõtle pole inimest,pole probleemi

elmar, aga miks nii kaua?

kas sa ootaksid pensionini? ei tahaks enne teada saada tõde?

Utha,ma ei tea mul võtavad kõik asjad kaua

mis asjad? olgu, ma ei taha teada tegelikult ma pidasin ju silmas valetamist ja selle tõendamist. et kas saab kontrollimisega selgeks, kas teine valetas või mitte. või oleneb see ikkagi sellest usaldusest, millest me enne rääkisime. ja võib-olla ongi asi selles, mida sa usud. kui usud, et on vale, siis on vale. kui arvad, et ei ole, siis pole valet ka olemas.

No seda ma räägin, et kui hästi valetada ja kõike seda läbimõeldult teha, siis ei jäägi valetades vahele. Kontrolli palju tahad. Seega ei ole sugu oluline. Väideti, et naine tunneb valetamise kohe lambist ära. Ega ikka ei tunne küll.

see teine väide ei ole enam oluline. sa väitsid seda, et kontrollimisel peaks selguma, millega tegemist on. samas väidad ,et on valetamise mooduseid, mida nagu ei saakski kontrollimise teel avastada. niisiis ei saa ju igat valet kontrollida, tuleb nii välja

Kontrollida saab. Igat tegevust saab kontrollida.
Ja kui kõik pisidetailid on üle kontrollitud, siis võib selle "vale" kuulutada tõeks. Vähemalt sellele kontrollijale on see tõde.

no kuni teost on mingigi jälg jäänud (ja enamasti on ka), seni saab ka midagi tuvastada. seda muidugi, et saab tegu ennast kontrollida, aga siis oleneb see kontrollimise keerukusest. st sellest, kui keeruliseks on see tegevus otsijale tehtud - kas ta suudab neid detaile jms avastada või mitte ja mis ajaga. kuni ei tea, seni ei ole tal ka selles olukorras kontrolli – seda omab see „valetaja“.

see valetaja keeruline elu. kes tahaks sellist elu endale?

Valetaja elu ei ole keerulisem kui ta pdevalt midagi valetab ja peab seda enda jaoks loomulikuks
On olemas veel häda vale,arvan,et enamus inimesi on sel puhul valetanud..

letke uus teema see on juba aegunud värk....................................