avaldan siis ka oma arvamust kaklemiste kohta.
ma arvan, et kui on tegemist kaklusega, siis see vaidlus, kus seda tuleks teha - kui avalikult oleks vaja ja kas on avalikult vaja jne -, on omal kohal, aga ei ole siis enam oluline. kui vastavad tingimused ja eeldused selle tekkeks on olemas, siis see toimub mis tahes olukorras ja kohas. st seda, et kohta selleks ei valita ja vahel ka ei saa valida.
võib ju otsida siin vastust sellele, mida siis sellega taodeldakse ja millega tegu, aga lõpuks taandub kõik isikutele, nende omavahelistele suhetele ja isikuomadustele. ja kui asi on juba isikutes, siis on taolistes vastandumises kõike - tõe otsimist, omale mingite õiguste taotlemist (vahel ka teise arvelt), soovi ennast kehtestada ja olla keegi -olla tugevam, parem jne, olla märgatud jne. ja muidugi on neid, kellele see ongi fun time – hea ajaviide, huvitav tegevus. neile, kel midagi muud nt teha ei ole.
minu arvates on tegemist tavalise (st et levinud) vahekordade selgitamisega, mis kuulub suhtlemise alla, nii selle ette kui taha.
ma ei tea, kas see on teinud kedagi tegijamaks. see oleneb vist hindajatest.
ja hakata sellest mingit tõde otsima:... mulle tundub, et seni, kuni ollakse huvitatud kaklemisest endast kui tegevusest ja mitte mingitest otsingutest jms, seni ei ole seal tõde. on vaid eriarvamused.
samas, kui ma peaks valima selle vahel, kas ma tahan olla tegija või otsija, siis ma arvatavasti valiks tõe.
ja veel. vahel aetakse kaklemine segamini vaidlemisega. seda ei tohiks teha, sest vaidlemine on ka teatud vastandumine, aga seal tõe otsimiseks ei pea kellegiga otseselt kaklema. kui kakeldakse, siis on asi isikute vaheline ja edasine oleneb nende taotlustest.
