Eestis läbi viidud uurimus on näidanud, et suur osa netimeedia kommentaaridest on riigiasutustes töötavate ametnike mõtte- ja kätetöö. Isiklikult julgen osaliselt selles kahelda, sest kas kõrgharidusega riiki teeniv ja maksumaksja palgal olev ametnik suudab ikka nii labane ja nõme olla? Aga eks kommentaare ning nende autoreid ole ju ka igasuguseid. Võtaks hetkel vaatluse alla nö klassikalised delfi kommentaarid, mille puhul on tegemist vigases õigekeeles ärapanemise-vaimus loodud sõnavõtuga – autor loomulikult anonüümne.
Kui jätta kvaliteet kõrvale ning keskenduda virtuaalsete sõnavõttude kvantiteedile, siis keskmine kommenteerija võib olla keskmine eesti inimene tänavalt. Korraks tekitab see mõte kõhedust ja paneb piinlikkustki tundma, sest patrioodina olen oma rahvuse üle uhke olnud. Kuid okei, sõnavabadus virtuaalmaailmas on paratamatu ja siiski ka vajalik. Netimeedia saab kätte oma “klikid” ning igati kasuliku tagasiside. Kommenteerija aga rahulduse. Kommenteerimine kui päästeventiil – rahuldatu jätab mitmed peas mõlkuvad lollused tegemata ning ehk valdab teda hetkeks õnnetunnegi. Psühholoogide järgi on paljude kommenteerijate puhul võimalik mõni psüühiline häire – olgu siis kommenteerimine raviviisiks.
Aga siiski, kes sa kommentaator oled? Kust võtad sa oma aja, et istuda netis, lugeda ja kommenteerida? Tahaks küsida, kas sul tõesti pole midagi muud oma ajaga peale hakata? Lisaks, kust pärineb sinu vimm, pahatahtlikkus ja väiklus?