enamik mehi on omavahel võistelnud ja tahtnud ka võita või mingit tulemust saavutada.
kui on tegemist meestega, siis on võita oluline ja seda võetakse tavalise asjana.. sind tunnustatakse selle eest jne. võitluses teistega selgub tugevam, parem jne ja kes ei tahaks selline olla. kasvõi korrakski.
on selliseid, kellel ongi pidev vajadus ennast tõestada, võrrelda teistega, olla milleski teistest üle jne. see on ka tegelikult tavaline, kuna on inimesi, kellel on see vajadus tugevamalt arenenud kui teistel.
no ja sama toimub ka meeste ja naiste vahelistes suhetes. seal ka toimub omavaheline võitlus ja võistlemine. teatud suhetes on selline vahekordade selgitamine normaalne ja vajalik, aga kui seda tehakse nt kellegi teise enesetunde arvelt ja tungivalt (kuni teise nurka surumiseni ja tema alla andmiseni) ning seni, kuni arvatakse olevat „saanud temast üle“, siis on asi teine. siis ei ole tegemist võrdsete suhtlemisega, vaid võitlusega.
kui see teine „vastane“ on ka võitleja, siis võib selline vastandumine muutuda millekski pidevamaks ja võitlused pikemaks. kuna sellises suhtlemises keegi tegelikult ei võida (kuigi tundub), siis võitjaid seal olla ka ei saa. see vaid pingestab omavahelisi suhteid veelgi.
seda saab pidada nn paika panemiseks. ja jah - naised teevad ka seda.
ma arvan, et asi on vastastikuses austuses ja võimes teisega arvestada, temaga suhestuda, oskuses olukorda ja ennast selles olukorras hinnata jne. ego ja suhtumine endasse on muidugi olulised selles. oleneb isikutest st (endaga tasakaalus olevatel inimestel selleks vajadust nt ei teki). enamasti on see psüühikast tulenev.