armumise teemal veel.
olgu. on oletatud, et armumisel on mingi inkubatsiooni- ehk avaldumiseaeg.
seda aega siin arvutama ei hakka (iga inimese kohta on see arvatavasti erinev ja ega see ei avaldu ka kunagi samasugusene), aga huvitav oleks teada, kuidas on enesearmastajatega.
ma teame, et me oleme ka enesearmastajad, aga on neid, kes on seda teistest rohkem.
seega tahakski teada, kuidas/millena nemad ise armumist tajuvad ja kas nende ajataju sel ajal on ka teistsugune kui teistel armunutel või ei ole.
kas nad tunnetavad seda „tavalisena“ ega ei vaja selleks teist aega või on see ajastus neil kuidagi erinev ja intensiivsem?
sest arvatavasti ajab see, kellesse nad armuvad, nende arusaamad jm segamini - tekivad sellised tunded, millest nad enne midagi ei teadnud jne. on neid, kes vastavad sellele natuke tugevamate tunnetaga (vihkavad „segajaid“, peavad neid tüütuteks jne).
et siis kas armumine on enesearmastajate jaoks midagi teistsugust ja kas see võiks ka muuta nende suhtumist endasse või on tegemist millegi ajutisega ja nad on tagasi enda juures siis, kui tunded otsas.