teate mul tekib veider tunne, kui ma neid arvamusi sõpruse vajalikkuse kohta siit loen. ma ei tea, kas tunda kaasa nendele arvajatele või nende arvatavatele sõpradele.
elmar- mulle tundub ,et sa ei olegi aru saanud sellest, kes on sõber ja milleks teda vaja on.
sa tahad teada, milleks peaks naine tahtma olla mehega sõber? aga milleks on sulle kui mehele vaja sõpradeks teisi mehi? juua saab ka nendeta ju. mis sa teed nendega siis veel??
minu arvates ei peaks sõprus ise (kui on tegemist sõprusega) olenema sellest, kas tegemist on sõbrast mehega või naisega. seal on oluline isik ise ja see suhe, mis sul temaga tekib.
nt sa tead, et võid tema peale igal ajal, kui sa peaksid temaga suhtlemist vajama, kindel olla. sa tead, et kui ta võtab midagi teha,siis ta teeb seda sinu enda huvides ja sinu heaks.
sa võid selliste suhetega teha endale elamise lihtsamaks ja samas neile ka – tehes teisele teene võid saada nt vastu nt vajalikku tuge.
sul on usaldus tema suhtes. teil on samad arusaamad ja ehk on teil isegi samad huvid ja te tegelete nendega.
oluline on see, kuidas ta sinust aru saab, sind tunneb ja ka see, et ta teab sind kaitsta millegi eest, mis võiks sulle endale nt kahju teha. ta võimaldab sul elus areneda ja enda elu natuke huvitavamaks muuta. sul on teada, millist elu te temaga elanud olete, mida nt ette võtnud jne.
kui sa tunned, et sul võib kellegiga tekkida seline suhe, siis on sa pead selle suhte ju endale.
seda ei valita ju tunniks või kaheks kuuks. see on eluajaks. ja tegelikult ega neid eriti ei valitagi - need suhted kujunevad ise siis, kui nad kujunevad. ise peab muidugi ka huvituma. aga see ei ole kindlasti suhe, mille puhul hakata kahtlema, et kas seda meile vaja on. on vaja ja see vaidlemisele ei kuulu