ma ei tea, kas ma olen hea armastaja. mitte vist eriti hea, kuna ma olen natuke egoistlik (tunnistan seda). mulle meeldib armastus ise ja armastatud olek, aga kas ma ise ka hea olen sealjuures... seda peab teistelt uurima. et ma ei teagi. need, keda mina tundsin, olid vist rahul.
kunagi ma olen isegi sellisel arvamusel, et ma ei suuda armastada teist selliselt, nagu ta minult tahta võiks. mulle ei meeldinud kellegi teise ligiolek, vahedeta suhtlemine jms pidevus. ma ei tahtnudki kellegi teisega arvestada peale enda.
praegu on minu suhtumine muidugi muutunud ja peale seda sai sellest isegi vajadus. võin ennast normaalseks pidada st
minu meelest oleneb see sellest, kas sa oled võimaline armastama teist sama palju kui isenennast või natuke rohkem
ja seda kahesuunaliselt. muidu ongi nii, et keegi on teisest egoistlikum, ei ta arvesta sinuga jne. teine peab siis teda armastama. nagu alluv