Vanust juba niipalju, et pisut elu nähtud ja mõnda asja tähele pannud:
Esiteks julgen väita, et pikaajalist suhet ei ole olemas ja selle poole püüelda on idiootne. Miks?
* inimesed tahes-tahtmata arenevad kogu elu ja kindlasti mitte sünkroonis. Lihtsalt kasvatakse lahku. Jõuga koos olla, et sobituda ühiskonna "ideaali" on üksteise piinamine ja endale valetamine. Pikajalised "õnnelikud" suhted tähendavad tavaliselt, et üks osapooltest on dominantne ja teine allaheitlik. Kas see on ideaal, kuhu poole püüelda?
Teiseks: kas millalgi tuleb ka aeg, mil juletakse tunnistada loodusseadust, et isaste eesmärk on võimalikult palju sigitada järglasi, et enda geneetilist materjali edasi anda? Võib-olla olen küüniline, aga jällegi -- kui palju paare on algusest lõpuni koos ja tunnistavad käsi südamel, et nad on õnnelikud, rahul oma eluga? Eeldusel, et mees on siiski mees, seksuaalselt võimekas jne. Ma ei tea ühtegi.
Kolmandaks ja vastus ka teemale, miks naised nii liiderlikud: naiste enesehinnag on enamasti nii madal, et lapsi saadakse mitte soovist lapsi saada, vaid kindlustada endale kindel majanduslik seis, sinisilmselt arvates, et laps seda tagab ja hoiab kinni meest. Miks lahkuminnes ühtaäkki "elu armastust" ei taheta näha ja keelatakse seda ka lapsele? Kuhu suur armastus kadus? Või lendas soovunelm kildudeks? Siit, ma arvan, ka vastus, miks mõned naised (pigem eluaegsed tüdrukud) on emadeks paljudele erinevate isadega lastele.
Minu kaks kopkat, kui keegi tundis ennast solvatuna, siis see ei olnud minu eesmärk, aga solvumine tihti on see valu, mida tekitab tõde...
