Mis veel õnnest rääkida.
Kunagi umbes kahekümneselt, kui ma jäin üksi peale järjekordset mahajätmist, mul oli hirm, sest mõtesin, kuidas ma suudan
üksi voodis magada, kuidas ma suudan nii olla, et mu kõrval pole mitte kedagi, see oli hirmus tunne.
See mees oli väga super, ma olin temaga harjunud ja me olime koos olnud juba veidi üle aasta, ma oleksin tahtnud näha
teda oma mehena, aga muidugi, ma olin nii eluvõõras, ma olin jube eluvõõras. Ma vist tõesti lootsin, et kui juba oleme
koos, siis jääb see nii igavesti.
Mis on õnn, sain ma aru alles siis, kui ma üksi jäin.
Praegu, 20 aastat hiljem, on minu jaoks õnn hoopis muus, ma olen unustanud, mis tähendab unistada kellestki oma
kõrval ja nii uskumatu, kui see pole, ma õppisin üksi magama ja umbes juba 20 aastat olen sellega hakkama saanud. Harjumus.