Kas see mõjutaks teie otsust kooselamise ja pereloomise suhtes,kui teate et partneril vend/õde kes vajab eluaegset hooldust st.üksi hakkama ei saa.ja rohkem lähedasi inimesi pole temal kes reaalselt aitaksid. Ja m6elge reaalselt end selle olukorra sisse. Kas alustaksite tõsisemat suhet .? Eks lihtne öelda,et kui armastus siis ei loe miski,aga kas on ikka nii kui juba suur armumine läbi ja reaalne elu aastaid toiminud.

tegureid on palju, aga hetkel otse öeldes vast mitte. tahaks ju endale siiski normaalselt toimivat suhet kus me oleme kahekesi. kindlasti oleneb milline on see õde või vend. kui ta on mingi skiso siis ma ei teagi. ei oska siiski mingit lõppvastust anda.

see on raske küsimus tõesti...
ma kipun arvama, et ei arendaks sellist suhet edasi...

on olemas ka hooldusasutused jne.

Võib ka nii juhtuda,et su enda valitud kaaslane vajab eluaegset hooldust.

siin ma pean küll nõustuma mikhani öelduga.
paraku kaks inimest on suhtes, mitte sugulastega jagama end.varem või hiljem tekkivad pinged, lahkhelid kui on endale võetud kohustus kellegi kolmanda eest hoolitsus.Teema on raske ja vastutus suur.

elmar-elus võib kõike juhtuda..... keegi pole millegi eest kaitstud.?

Hooldusasutused muidugi olemas,aga kas igaüks saadaks oma õe/venna nende kodust sinna elama? Ja need asutused päris kallis lõbu üldiselt.samas nagu imelik head suhet l6petada sel põhjusel..ja näiteks kuidas ütled partnerile et kõik ideaal aga kui kaugemale mõelda siis su õde/vend segaks. See et kõigi meiega v6ib midagi juhtuda see veits teine teema kui see siin.

romaa: aga kas teil juba lahkhelid selle kolmanda pärast?

Sõltub ilmselt sellest kui lähedane on partnerite suhe, samuti üksteise mõistmine ja kas suudetakse antud probleem omavahel läbi arutada ja ka sobivad lahendused leida. Eneseohverdus ei ole ka ju ometi lahendus...kui ei suudeta seda koormat kanda pole mõtet ennast piinata. Muidugi kui hooldusasutusse paigutamine on vastumeelne ja ka rahaliselt keerukas siis tuleb ilmselt olukorraga leppida.

Ei prob. Pole. Aga vaja edasi areneda,ja mis nüüd mõelda,teha..

Ei prob. Pole. Aga vaja edasi areneda,ja mis nüüd mõelda,teha..

nu kui armastad siis liikuge ikka edasi, ei tasu väga tulevikule mõelda ja rohkem keskenduge olevikule. ka täna on päev ja sellest saab võtta kõike.

No ega tasugi isiklikult prob. Nāha. Lihtsalt huvitav oleks teada mida teised arvaksid,ja kuidas käituksid taolises olukorras ehk? Teie nägemus.

Kas see on õige koht vastuse saamiseks, aga kui sellise põhjusepärast teise kuupeale saadad ja tunned, et peale seda hummikuti peeglist meeldiv inimene vastu vaatab, siis anna tuld

hooldusasutuse kartmine on asjatu tänapäeval, tihti on see hooldatavale isegi parem, rohkem suhtlemist ja seltskonda ja huvitavam elu, aga seda võid võtta ka nagu päästerõngast tagataskus, rahalise poole pealt- enamuse kulust peaks katma sotsiaalabi ja invaliidsuspension. Aga neid variante ei peaks siis ka üksi hauduma vaid ikka läbi rääkima. aeg on edasi läinud ja paljud vanuridki on vanadekodus õnnelikumad kui kuskil päevad läbi tuvisi vahtides, Pealegi, hooldusasutusse paigutamine pole sama mis maha jätmine, külas käia saab niipalju kui kulub

Mul on väga, väga hea sõber kes 8 aastat tagasi õnnetuse tagajärjel jäi kätest allapoole halvatuks ja on ratastoolis. On ette tulnud, et ta on vajanud igasugust erinevat abi. Ma niisama lihtsalt verest juba välja ei löö.

Jah, ka see on argument mitte põnnama löömiseks, ma ei tea muidugi seda inimest, kellest romaa kirjutas, aga ratastooliinimene vajab vahest võibolla mõne tegevuse juures küll väikest assisteerimist, kuid pole tegelikult pooltki nii abitu kui ette kujutatakse

füüsilise poolega saadakse hakkama, aga vaimsem pool võib kõik pahupidi pöörata. hooldust vajaval inimesel käivad kindlasti masendusperioodid tugevalt ja ega mehed ei ole selle kannatamises tugevad. kui see haige hakkab suhtele kiilu ajama siis on sellest üle olla väga raske. kui romaa selle teema juba tegi, siis kõik pole lilleline ja ju tal on hetkel sealmaal kus võib veel kõike muuta. keegi pole kellegi ori, kui inimene ei suuda endast anda siis võib ta loobuda.

Bla, bla, bla. Mina tunnen mitut füüsilise puudega inimest. Olen koos oma sõbraga käinud nende koosviibimistel, koolitustel ja pidudel. Nad on rõõmsameelsemad kui terved inimesed. Muidugi teevad tihtipeale musta huumorit. Esimene kord ehmatasin kangeks kui kuulsin kuidas pimedale soovitati netist järgi vaadata. Aga kui nägin kuidas kõik selle peale naerma hakkasid (loomulikult ka see pime), kadus ka minu ehmatus.

suur vahe kas sa tunned või on see su kaasa vend/õde ja elab teiega koos.

Jahh ei eitagi. Ka temal on ette tulnud masendusperioode. Aga nüüdseks pole neid enam väga pikka aega üldse olnud. Need on pigem õnnetuse alguses kui ei suudeta leppida selle shokiga, et ülejäänud elu tuleb ratastoolis veeta ja terveks enam ei saada.

Ütlesin et pole vaja minuga midagi seostada. AGA see töesti väga erinev kas oled hetkeliselt nende inimestega seotud ja võid iga kell minema kõndida.Eesti riigis ikka naeruväärsed summad mida makstakse puudega inimestele.loomulikult on tänapäeva hooldusasutused tasemel,enamus ehk.aga sisuliselt on ju sinu partneri lähedane sulle võõras inimene. No ma ei tea palju siis oleksid veendunud endas ja näeksid hommikul peeglist end puhta südametunnistusega. Siin kirj. On ehk midagi muud kui reaalis seda kogeda,ja nii ehk 30-40a. Aga see teema lihtsalt inimeste arvamuste kuulamiseks.midagi mõtlemiseks siia üldise läbu keskele.

Hooldusasutused on tasemel??? Alles hiljuti opereeriti tal pimesool välja. Oli haiglas ja hooldusõed lasid tal lamatise tekkida ja nüüd on ta uuesti haiglas. Õnneks teises. Igal juhul kaalume asja ametlikuks ajada.
Aga küsimus. Kas sina oled elanud koos füüsilise puudega inimesega?

Mina arvan, et mina ei suudaks. See on väga suur kohustus ja vastutstunne ja väga paljus oma elu elamisest loobumine.

Nõrgad olete siis. Mida te teeksite olukorras kui näit. teie enda laps vajaks hooldust, eluaegset veel? Kas siis loobuskite temast? Annaksite ära sest tema kantseldamine nõuaks suurt kohustust ja vastutustunnet?

teema polnud lastest ega oma kaasast...

Barb. PÅ«si teemas. Lapse puhul pole valikuid. Aga seda ei arutaks hetkel. Aga oma suhte algusperioodil on igaühel valikuid,ja saab teha otsuseid. EI DESIREE ma pole koos elanud ,aga on samuti mõni lähedane sõber kes 20a juba ratastoolis.need lamatised sellistel haigetel nii kerged tulema,et vaevalt seal see asja-ajamine midagi annab.kõik nii suhteline,sest inimesed ja nende haigused seinast-seina.aga kui iseseisvalt ei suuda süüa,ja muid isiklike tegemisi teha,siis pole just lihtne.NING kui mõelda seda et hooldust vajav isik endas noorem,et kas endal ka 20a pärast oleks jõudu ikka tegeleda.

Kas riik ei võta hooldada voodihaigeid?

Täiskasvanuna nagunii ei ela enam vennad-õed koos, kõigil ju oma elu, seepärast ma ei leia, et hoolduse puhul peaks olema
täiskasvanud õe-venna hooldajaks tingimata oma perest keegi, mu arust seda kohustust ei ole, sest inimene on täiskasvanud.
Aga kui inimene on sünnist saati haige, siis tavaliselt on ju hooldajaks ema ja isa, onju?

hooldekodud on, aga need maksavad. palju raha kulub, võib 8000-10000 kuus minna, kuskohast noored sellise lisaraha võtavad?
ema ja isa võivad olla surnud või teovõimetud.

Minu arust seadus ei kohusta hoolitsema õdede ja vendade eest, aga kui seadus seda ei kohusta, siis ju vist ei saa ka
selleks raha nõuda õdede-vendade käest, sel juhul peaks see olema riigi mure seda inimest hooldekodus hoida.
Seadus kohustab küll hoolitsema vanade vanemate eest või siis vanematel teovõimetute laste eest.
Aga venna ja õdede asjas ma võin ka eksida, kuid minu arust jah, kuidagi nii see oli.
Kui aga seadus kohustaks, siis see on päris väljapääsmatu olukord. Ei saa ju olla, et kui sul pole raha, siis oled automaatselt
määratud oma venna või õe hooldajaks.

mine räägi seda riigile

Eks siis jääb veel koduse hooldaja võimalus, kuigi eks ka see on kallis, paljudele ka kindlasti kättesaamatu teenus.

novot ja osadel inimestel on põhimõte ja nad ei vii kunagi kedagi hooldekodu.

Tavaliselt ema,isa hooldajaks!aga tavaliselt ema,isa~28a vanemad oma lapsest ja neid kas pole varsti enam,või ei jõu nad haigega enam hakkama saada.jah 10t keskmiselt maksad hooldeasutusele.paljud inimesed tõesti ei taha kunagi hooldekodu minna,ja paljud pole suutelised oma lähedast sinna panema.ja kui riik ei kohusta õde,venda hooldama,siis inimene pole ju mingi ASI,et kõike saab seaduse,kohustuse järgi otsustada.Muidugi ei oska varem mõelda taolisi asju kui pole otsest vajadust.

Pean romaa vastusega nõustuma osaliselt. Inimene pole tõesti asi. Igale poole riiki toppida on kah vale.
Minul isiklikult kah puudub selline kogemus elus. Seega võin vaid oletada ja kaasa mõtiskleda. Tegelikult ei tea ma mis ma teeksin või käituksin.
Teema algataja väitel on see suhe juba toimiv ja väidetabalt väga hea suhe. Suhe ei teki ju kolme tunniga ja aeg selle tekimiseks on võimalik ära kasutada teise poole tundma õppimiseks ehk see et, tal on keegi kes vajab tema hooldust kas või 24/7 tuleb ju suht kiiresti välja ja siis võiks juba mõelda kas ollakse selliseks suhteks valmis.
Õigus on ju keelduda enne kui asi sügavamaks muutub. Keegi ei ole kohutatud ju elama elu mis talle ei ole vastu võetav.
Õigus on ka ju vaatamata kõigele ikkagi koos olla.

Äärmiselt vale on aga see mida tehakse soovist olla n.n. hea inimene. Seda tehakse aga väga tihti ja siis hakkatakse aegade möödudes irisema et, näe mis ma kõik olen teinud kellegi heakas aga näe ma pole midagi vastu saanud ja minu unistuse on kõik luhtunud. Kõik me oleme seda kuulnud. See on äärmiselt vale käitumine ja inimestesse suhtumine.

aga kas võrdseid suhteid on üldse olemas.

kindlasti pole olemas täielikult võrdseid suhteid, kuigi sooviks olla võib ja unistustes tahta?
Olla kellegi hooldajaks,nõuab vastutust ja elu ümberkorraldusi kardinaalselt, milles varem ,hiljem kannatab suhe.
Pigem otsus langetada sotsiaal hooldeasutuste paigutamisse endaga mitte toimetulev lähisugulane.

Tean juhust, ku hoolekndeautus oli ajutielt möödapääsmatu, see ke hooldas, pidi ise haiglae minema, pandi siis hooldekodusse alguses kuuks ajaks. Ja tal hakkas seal meeldima

muidugi on igal juhtumil omad plussid, miinused
Teleka vahendusel nähtav hooldekodudest on küll enamasti positiivne sealsete inimeste öeldu põhjal.

Tegelikult paljud noored ka häbeneuad õelda et neil ema,isa,vend,õde puudega.ja see ei pruugi alati nõnda ruttu välja tullagi.ega alati 2-3 kuuga partneri sugulasteni,koju ei jõuta.teinekord isegi pikema aja vältel.oleneb asjaoludest,vajadustest.ON suhteid kus aastaid ei teata suurt midagi partneri vanematest jne.