Oma sõnaväljendust peaks siiski kontrollima. Räägitakse et head lapsed ei kasva vitsata kuid vahest on präänik parem kui piits.
Ega paks inimene seda enne mõistagi et oma laiskus ja õgardlus on teda sinnani viinud. Ikka tuuakse ettekäändeks ala ma olengi selliseks loodud, mul suurem kont jne. Keegi pole millekski loodud, me ise kujundame ennast aja jooksul. Paksul on võimalik ennast norm kaalu saada, juhul kui ta seda ise väga tahab. Niisama tahtmisest ei aita. Vahest võib lükkeks saada midagi ekstreemset, näit. mingi õnnetusjuhtum, tervisega või siis võetakse hinge kellegi lähedase ütlus ( kallim ).
Mu tutvusringkonnas on õde ja vend. Nad on ( olid ) tohutu paksud, ema kaalub üle 160kg. Rääkisid kuidas neid ikka alavääristatakse ( lennukis istumiste puhul, tubades voodikohtade saamisel jne ), pakse vaadatakse põlastavalt. Nemad on aja jooksul karastunud ja oskavad enda eest seista. Aastaid tagasi juhtus tolle õe tervisega midagi. Paksust sai korraga peenike. Täpsemalt ma pole asjaga kursis kuid peale mingit oppi vähenes ta kaal drastiliselt. Ma ei tundnud seda inimest ära - täiesti muutunud oli! Vend aga ajas oma rida edasi. Nüüd siis sai ta enda tervis põntsu ja mida ta arstidelt kuulma pidi - tema enda õgardlus, vähene liikumine ja spordiga mitte tegelemine sai saatuslikuks. Öeldi otse - muuda oma elutingimusi ja võta kaalust alla.