Kõik mu kooselud on alanud tutvusest reaalelus ja arenenud tasapisi millekski muuks. Mingeid reegleid pole olnud, voodini jõuab asi loomulikult.
Nüüd internetis pimekohtingule minnes (ma nimetan kõiki kokkulepitud esmakohtumisi pimekohtinguteks, sest pilt ei selgita piisavalt) on mul mehena kaks väga konkreetset kahtlust: esiteks meie sobivus, teiseks naise huvi mu vastu. Mõlema jaoks on vaja voodisse jõuda, parem varem kui hiljem. Kui reaalelu tuttavaga seob mind varasem suhtlus, mis algas üldse sellest, et me klappisime, siis seal pole voodi oluline, sest me klappisime niikuinii. Aga võhivõõraga kohtudes ei ole see klapp sugugi nii selge ja meie kokkupuude ongi ainult kohtingute kaudu.
Veel hullem, kui naisel on väga kirju minevik ja ta lükkab minuga seksi edasi. Sellisel juhul tekib paratamatult mõte, et tema jaoks on seks meelelahutus, mis ei ole võib-olla üldse intiimsusega seotud. Ehk siis kepib kõiki teisi, kes meeldivad, minult tahab aga turvalisust ning toetust. Teisisõnu - mul on "au" olla talle andja, samas kui kusagil mujal on need, kellele tema annab. Ma ei taha seda tunnet. Cuckolding pole minu jaoks.
Kohe esimesel korral voodisse minemine võib olla okei juhul, kui kirg lööb üle pea ning pole väga vahet, mis edasi saab. Muidu ma eelistan oodata teist ja kolmandat kohtumist, et siis juba tuttavama inimesega intiimseks saada. Aga kolm kuud deitimias käimine tekitab minus vähemalt tunde, et ma ei ole naise jaoks ihaldusväärne ja arvatavasti mu huvi temaga üldse kuhugi jõuda väheneb piisavalt, et me ei jõuagi kuhugi.