Sa kirjutad üks-ühele hoorajutule järgi... alguses olid arukas selle jne.
Ma olen täpselt sama arukas, kui varem ja ilmselt arukamgi.
See, mis sulle tundub ei ole objektiivne tõde. Sinu rumalust näitab, kui sa esitad enda ja hoora luulusid sel moel, nagu asjad nii olekski.
Ma olen kindlasti endast heal arvamusel, koos täiesti adekvaatse enesekriitikaga. Mis tähendab tasakaalu.
Aga sa ei saanud lihtlabaselt jälle aru, mida ma kirjutasin.
Paned mu sõnu ümber, et mind ennast täis mehena näidata... Miks? Poed hoorale?
Mitte kuskil pole ma kirjutanud, et minuga veedetud aeg on kindlasti kvaliteetaeg. Mitte kuskil pole ma ära võtnud kellegi õigust seda subjektiivselt otsustada.
Nagu eneseimetlejast hoorgi, ei suuda sa aru saada, et inimene ei kirjuta alati iseendast. Ma siis kinnitan veel: ma ei kirjuta alati iseendast!
Kui ärapõlatud hoor kirjeldab, et meestega suhtlemine on tema jaoks ajakulu, siis võiks ta seltskonda valida, mis oleks tema jaoks suhtluse osas kvaliteetaeg. Ja ma ei mõtle siin ennast, nagu sa oma luuludes taaskord välja lugesid. Mul pole vähimatki huvi selle hooraga kohtuda.
Kas veidi jõuab kohale või loed jälle ridade vahelt oma soovmõtlemist? Elik pugemist...
Ja küll sa oma lakeiolemusega jälle midagi siit leiad, et mulle olematuid asju ette heita
Kui pugemine nii vastik nähtus poleks, siis oleksid sa ehk isegi huvitav vaatlusobjekt. Mis siis, et piiratud.